Kossõginit peeti liberaaliks ja meie loo puhul ta seda ka on. Tema ametivendade datšad paiknesid Musta mere randades ning ikka ja alati lõikasid nad rannaäärse raja ära, nõnda et veepiiril uitaja pidi tegema suure ringi, kõrge tšinovniku datšast mööduma, et siis uuesti ranna äärde pöörata. Kossõgin seda ei teinud, tema datšakinnistu merepoolne piir jäi liivaranna laiuse kaugusele, mõnikümmend meetrit veest.

Ja sellest häda algaski. Mis juhtus, kui poliitbüroo liige tahtis end merre kasta? Või mõni tema sugulane, kes parajasti datšat kasutas? Kohale määratud turvameeskonnast jäi siis vajaka, juurde telliti sadakond Läti miilitsat. Mehed rivistusid liivarannal datšapiirist mereni kahte ahelikku nõnda, et vahele tekkis koridor. Viimased olid koguni rinnust saadik vees. Käed sõlmiti kõverdatud küünarnukke pidi kokku, ise oldi seljaga koridori poole. Mereäärne kõndimine suleti tervel liivarannal mõneteistkümneks minutiks. Kord sattusin oma lätlasest sõbraga olema vajalikul ajal vajalikus kohas.

Mehed ahelikus olid pikad, Kossõgin ja teisedki lühikesed. Üle tiheda inimmüüri polnud paista, kes kõnnib seal elavkoridoris, ent Arturs raius nagu rauda:

„Ausõna, Kõssõgin, ausõna, usu mind!“

Sellest on mullegi tekkinud ettekujutus, et olen poliitbüroo liiget oma ihusilmaga väga lähedalt näinud.