Foto: Shutterstock

Praegu on tänav ümber ristitud Zigfrīda Meierovica prospektsiks, aga muu kõik on kenasti alles – rand ja tänava poolt kõrge müüriga nelinurkkinnistu, mille sees kaks maja. Arhitektuurselt modernsed, igati stiilne. Tänavalt on paista vaid valveputka, selles on tänagi relvastatud valve. Nimelt asub ühes hooneist Läti Vabariigi presidendi residents. Kõrval on üheksakorruseline, kunagi Nõukogude Liidu Kirjandusfondile kuulunud sanatoorium, mille kõrgematelt korrustelt on ilusti näha, mida kinnistul tehakse.

Kossõginit peeti liberaaliks ja meie loo puhul ta seda ka on. Tema ametivendade datšad paiknesid Musta mere randades ning ikka ja alati lõikasid nad rannaäärse raja ära, nõnda et veepiiril uitaja pidi tegema suure ringi, kõrge tšinovniku datšast mööduma, et siis uuesti ranna äärde pöörata. Kossõgin seda ei teinud, tema datšakinnistu merepoolne piir jäi liivaranna laiuse kaugusele, mõnikümmend meetrit veest.

Ja sellest häda algaski. Mis juhtus, kui poliitbüroo liige tahtis end merre kasta? Või mõni tema sugulane, kes parajasti datšat kasutas? Kohale määratud turvameeskonnast jäi siis vajaka, juurde telliti sadakond Läti miilitsat. Mehed rivistusid liivarannal datšapiirist mereni kahte ahelikku nõnda, et vahele tekkis koridor. Viimased olid koguni rinnust saadik vees. Käed sõlmiti kõverdatud küünarnukke pidi kokku, ise oldi seljaga koridori poole. Mereäärne kõndimine suleti tervel liivarannal mõneteistkümneks minutiks. Kord sattusin oma lätlasest sõbraga olema vajalikul ajal vajalikus kohas.

Mehed ahelikus olid pikad, Kossõgin ja teisedki lühikesed. Üle tiheda inimmüüri polnud paista, kes kõnnib seal elavkoridoris, ent Arturs raius nagu rauda:

„Ausõna, Kõssõgin, ausõna, usu mind!“

Sellest on mullegi tekkinud ettekujutus, et olen poliitbüroo liiget oma ihusilmaga väga lähedalt näinud.