Jah, Ameerikas on kõik suur. Selgub, et ka kassid.

Maimu naeris. „Ei ole kassid, ei ole.“

„Kes siis?“ imestasin mina.

„Kiskjad,“ andis Maimu juhtnööri vastuseks.

„Koerad? Hundid? Rebased? Hüäänid?“

„Ei, ei, ei.“

„Ega ometi karud?“ ei uskunud ma ise seda, mida pakkusin.

„Just karud. Karud, kes pesevad enne toitu, kui sööma hakkavad. Nii vähemalt uskusid indiaanlased,“ vastas Maimu. „Pesukarud. Elavad ammu linnades ja torontolased armastavad neid, kaitsevad neid.“

Edasi kuulsin põhjust, miks pesukarud on linna kolinud. Urbaniseerunud, nagu ütlevad teadusmehed. Ja teadusnaised. Prügikastid! Neis on ammendamatu toidutagavara.

Prügikastid on ühepereelamu ees Kanada linnades samasugused nagu meil. Inimesele ehk kõhukõrgused, veidi tagurpidi püramiidjad. Kaanega. Pesukarupaar ilmub öösel kohale, tõuseb tagakäppadele ning lükkab esikäppadega prügikasti pauhti ümber. Kaas on lukustamata, sest kui seda teha, jääksid armsad loomad nälga. Pesukaru pehme nahk oli aastasadu hinnatud kasukana, juba indiaanlased kandsid sellest tehtud ihuvarje, nüüd on loomad looduskaitse all. Prügikasti kaasi lukustamata jättes püüab inimene andeks saada varasema massküttimise.

„Nad on väga intelligentsed, märksa intelligentsemad kui päriskarud,“ seletas Maimu. „Üldiselt arvatakse, et kui nende evolutsioon samas tempos edasi läheb, siis varsti õpivad nad prügikasti tagasi püsti panema.“

Loodame, et nii lähebki.