REMSU RÄNNUJUTUD | Postkaardid Poolast
Pääsesin esimest korda piiri taha 1969. aastal. Ehitusmalevasse. Ja ehkki venelased ütlevad: kuritsa ne ptitsa i Polša ne zagranitsa, oli see minu jaoks välismaa küll ja küll.
Olin nagu puuga pähe saanud. Elasime kaks kuud Wrocławi lähedal interlaagris, teesklesime ehitamist. Meiga koos olid ungarlased, tšehhid-slovakid ja vietnamlased. Ühel õhtul töölt tulles leidsime padja alt venekeelsed Mao Zedongi tsitaadikogud, väikesed punakaanelised, õhukesed brošüürikesed. Rühma komandör, mu kursavend T. K. korjas need meilt ära ning andis meid külastanud N Liidu konsulaadi töötajale. Tema ütles, et see on vietnamlaste töö.
Viimasel Poola-päeval saatsin Varssavist koju kaks täpselt ühesugust postkaarti, täpselt ühekalli margiga. Aadress Estonia, Tartu, Mitšurini 38–10, OR. Üks eestikeelne „Tervitusi Poolast!“, teine venekeelne „Привет из Польши“! Jõudsin koju, jäin ootama. Venekeelne jõudis kümme päeva pärast mind, eestikeelsel kulus teel kolm ja pool nädalat.
Muidugi ei tea ma, kus postkaardid seisid, kas Poolas või Moskvas. Aga tundub, et tsensoritel oli esialgu tegemist keele kindlaks määramisega, seejärel tõlkimisega olgu siis poola või vene keelde.