25.09.2007, 00:00
Rock’n’roll ja põdranahad
Skiippagurra muusikafestivalile minekuks tasub hotellikohad broneerida väga-väga varakult, soovitab Anne-Mari Neider.
Kui juuli alguseks tahta Põhja-Norras Tana linnas
broneerida majutust, kahjatsevad kõik öömajapakkujad:
“Meil on sel ajal suur-suur festival, ühtegi vaba kohta pole!”
Ka kohalikud teadjad muigutavad maialt vägeva peo ootuses ja lisavad, et
vanemad inimesed juba pagevad paganama festivali eest ära
mägedesse... Muidugi kipitas uudishimu seda kõike näha.
Tegemist oli pesuehtsa beach party’ga Põhja-Norras, iidsetel saami aladel, Tana jõe liivasel kaldal. Kell 23.30 säras päike polaarpäevale omase kirega. rand oli liiva täis, aga inimestest tühi – lubatud suur-suur festival veel kogus hoogu. Lava poole kulgeski rahvasumm, kummikud jalas ja kõigil kaenla all rullis parkimata põhjapõdranahad. Nagu saamid ise ütlevad, oskavad vaid nemad Finnmarki heitlikus kliimas õigesti riietuda – ei mingit paljaste nabade ja kõridega eputamist, peoriieteks olid kummisäärikud, soe pesu, villased säärised, keebid, labakindad ja istumise all vana hea põhjapõdranahk. Kes on korra sellel istunud, teab, et põdranahk ongi kõige soojem asi maailmas ja asendamatu, kui õhusooja ühel juuniöisel välipeol alla kaheksa kraadi. Mina oma plätude ja paljaste varvastega mõjusin nii õõvastavalt, et ka täiesti võõrad tulid lahkelt villaseid sokke ja säärikuid pakkuma.
Enamik pidulistest oli aga koondunud hoopis lavast eemale aia taha saami koonustelkidesse, kus pandi kärakat ja lauldi koos – nii muidulaule, aga kõlas ka saami joig. Mis seal salata – südame kiskus hellaks ja silma märjaks, kui kesk rock-kontserti panevad saami rätti mähitud noored tüdrukud silmad kinni ja hakkavad kogu hingest joiguma. Kõigele lisandub omalaadne eufooria keskööpäikesest; sellest, et üürike Finnmarki suvi veel kestab, kuid suur sääsehooaeg ei ole veel alanud; et veel ei saja lund ja termomeeter on omadega plussis... Tantsimist harrastati vähem – lava ees hüppas mõnikümmend inimest, ja kuna sel sõbralikul üritusel puudus igasugune turvarisk, hüppasid ka turvamehed muu rahvaga võidu.
Ei teinud küll laiapõhjalist uurimistööd, aga vaadates gloobust, võib olla üsna veendunud, et üks põhjapoolsemaid muusikafestivale on see Skiippagurra festival küll.
Nähtud muusikavalik oli paljuski vormilt lõunamaine, päritolulult skandinaavialik ja sisult arktiline – Norra skabänd Samvirkelaget, mille üliaktiivne solist esines kriitiliste saami- ja norrakeelsete tekstidega küll valitsuse, küll politsei aadressil; Rootsi depressiivne folkmuusikatöötleja Hedningarna ja rõõmus raggae-punt Svenska Akademien; Soome rajud tibid Stalingrad Cowgirls Rovaniemist, Norra rajud tibid bändist Cyaneed ja paljud teised. Eelmisel aastal oli peaesineja soome metallistide grupeering The Rasmus.
Festivalipäev võtab tuurid maha hommikul kella 4–5 paiku. Telkides jääb vaikseks, hommikused lõhepüüdjad käivitavad paadimootoreid ja käristavad minema, jõekäärus paterdab paar pahast parti.
Skiippagurra festival leiab aset Norras Finnmarki maakonnas, Tana bru linna lähistel. Tänavu toimus festival 29. juunist 1. juulini.
Vaata ka http://www.skiippagurra.no/
Tegemist oli pesuehtsa beach party’ga Põhja-Norras, iidsetel saami aladel, Tana jõe liivasel kaldal. Kell 23.30 säras päike polaarpäevale omase kirega. rand oli liiva täis, aga inimestest tühi – lubatud suur-suur festival veel kogus hoogu. Lava poole kulgeski rahvasumm, kummikud jalas ja kõigil kaenla all rullis parkimata põhjapõdranahad. Nagu saamid ise ütlevad, oskavad vaid nemad Finnmarki heitlikus kliimas õigesti riietuda – ei mingit paljaste nabade ja kõridega eputamist, peoriieteks olid kummisäärikud, soe pesu, villased säärised, keebid, labakindad ja istumise all vana hea põhjapõdranahk. Kes on korra sellel istunud, teab, et põdranahk ongi kõige soojem asi maailmas ja asendamatu, kui õhusooja ühel juuniöisel välipeol alla kaheksa kraadi. Mina oma plätude ja paljaste varvastega mõjusin nii õõvastavalt, et ka täiesti võõrad tulid lahkelt villaseid sokke ja säärikuid pakkuma.
Enamik pidulistest oli aga koondunud hoopis lavast eemale aia taha saami koonustelkidesse, kus pandi kärakat ja lauldi koos – nii muidulaule, aga kõlas ka saami joig. Mis seal salata – südame kiskus hellaks ja silma märjaks, kui kesk rock-kontserti panevad saami rätti mähitud noored tüdrukud silmad kinni ja hakkavad kogu hingest joiguma. Kõigele lisandub omalaadne eufooria keskööpäikesest; sellest, et üürike Finnmarki suvi veel kestab, kuid suur sääsehooaeg ei ole veel alanud; et veel ei saja lund ja termomeeter on omadega plussis... Tantsimist harrastati vähem – lava ees hüppas mõnikümmend inimest, ja kuna sel sõbralikul üritusel puudus igasugune turvarisk, hüppasid ka turvamehed muu rahvaga võidu.
Ei teinud küll laiapõhjalist uurimistööd, aga vaadates gloobust, võib olla üsna veendunud, et üks põhjapoolsemaid muusikafestivale on see Skiippagurra festival küll.
Nähtud muusikavalik oli paljuski vormilt lõunamaine, päritolulult skandinaavialik ja sisult arktiline – Norra skabänd Samvirkelaget, mille üliaktiivne solist esines kriitiliste saami- ja norrakeelsete tekstidega küll valitsuse, küll politsei aadressil; Rootsi depressiivne folkmuusikatöötleja Hedningarna ja rõõmus raggae-punt Svenska Akademien; Soome rajud tibid Stalingrad Cowgirls Rovaniemist, Norra rajud tibid bändist Cyaneed ja paljud teised. Eelmisel aastal oli peaesineja soome metallistide grupeering The Rasmus.
Festivalipäev võtab tuurid maha hommikul kella 4–5 paiku. Telkides jääb vaikseks, hommikused lõhepüüdjad käivitavad paadimootoreid ja käristavad minema, jõekäärus paterdab paar pahast parti.
Skiippagurra festival leiab aset Norras Finnmarki maakonnas, Tana bru linna lähistel. Tänavu toimus festival 29. juunist 1. juulini.
Vaata ka http://www.skiippagurra.no/