Rongiga läbi elu
“Oijaa, Mašenka, me oleks pidanud ikka lennukiga minema,” toriseb keskealine serblane krõbiseva balkani aktsendiga vene keeles Tallinn-Moskva rongi viienda vaguni kupee alumisel lavatsil, napilt pärast seda, kui olen talle selgeks teinud, et Moskvasse sõidame me koos.
Tema, Mašenka, mina ja Ekspressi fotograaf Tiit.
Rong nihkub vaevutuntavalt paigalt, kogub vaikselt hoogu. Aga vagun ja me sõbralik kupee on juba palav. Ütleks, lämmatav.
Ja see hais – kusehais, söehais, diislihais, lõhnavee ja seebi lõhn, jobi- ja higihais, sigaretisuitsu ving, vorstivõileibade ja kantud sokkide lehk. Kõik see segatuna kokku üheks ütlemata isikupäraseks kokteiliks, millist üksnes rongis tunda võib.
“Ära nüüd hakka,” manitseb Mašenka, see sihvakas vene naine, serblast. “Rongiga, kallis, on ju mõnus.” Serblane rahuneb.
Veelgi enam, väsinud mees vajub viiv hiljem unne, pea rongiga samas rütmis nõksumas.
Rongiga on tõesti mõnus, mõtlen. See pole sul lennuk, mis su paari tunniga Moskvasse Šeremetjevo lennujaama ümbritsevate metsikute taksojuhtide embusse paiskab. Moskvasse minek, kui see ei juhtu liiga sageli, tahab sisseelamist, sest Venemaa on… Venemaa. Teistmoodi ja harjumatu. Nii tundub ikka, kuigi viimase paarikümne aasta jooksul olen sinnakanti sattunud vähemasti kord aastas.
Kord jagasin kupeed eesti ehitajatega, kelle spetsialiteet oli toru- ja plaatimistööd Moskva eeslinnades paiknevates miljonäride kotedžites. Kuni hommikuni kiitsime elu ja Vana-Tallinna, mis igal kogenud Moskvas-käijal igaks juhuks kaasas on.
Kas polnud need lahkusulised kristlased, kes vaga jutuga mind hauda tahtsid ajada? Ja mis oligi selle kena vaikse vagunisaatja nimi, keda ta konkus hellalt embasin ja…? Kas töötab ta ikka raudteel?
Huvitavad mälestused tulevad rongis pähe. Alati.
“Tšai? Koofe?” küsib vagunisaatja, kes hämmastavalt halvasti eesti keelt pursib ning kelle ilme reedab rahulolematut inimest.
Ah, muidugi tee! Metallist hoidjas klaasiga rohke suhkruga tee. Aga akna taga on sügis ja Tapa jaam. Kakskümmend aastat tagasi seisin siin koos kahe kasahhiga ja jälgisime, ega äkki sõjaväelastest vägistajate eest jooksu läinud lätlane end salamisi rongile ei säti. Või mis me jälgisime. Terve öö ja päeva seisime ja külmetasime. Jälgisime lihtsalt ahnelt elu, mida meie, kolm sinelis tolgust, endale lubada ei saanud. Tapa jaamas käis siis elu. Oli isegi einelaud, kus kasahhidega salamisi ühed viinerid sisse pugisime. Nüüd seisab see maja mahajäetult ja kurvalt, justkui üks tarbetu kaloss raudtee ääres.
Nagu suurem osa Eesti jaamahooneid.
“Tiit, lähme sööma,” ei pea ma vastu. Rongifirma GOrail pardaajakiri ütleb, et Tallinn on baltikumi gurmaanide pealinn. Aga rongi restoranvagun ei paku gurmaanile muud kui pisut rohkem õhku, taustaks banaalset estraadi ja toitu, mida märksa mõõdukama hinnaga saaks igast pealinna sööklast.
Näe, ka väsinud serblane on ärganud. Istub lootusrikka näoga laua taha, takseerib menüüd, ostab suurima šokolaadi, mis saadaval, ja lahkub. Ei võta õlutki. “Oi, Mašenka, Mašenka!”
Me rong tiksutab vaikselt edasi. Kaks piinavat tundi piiril, mil rohkem kui Eesti ja Vene tolliametnike kahtlustavad küsimused ja piirivalvekoerte karmid pilgud valmistab piina pingul põis, mida piiriületusprotseduuride käigus tühjendada ei saa, on, jumal tänatud, seljataga.
Väikekodanlike mugavustega harjunud liigesed ei taha koikuga leppida. Ma pole ju nii pikk, aga jalga ei saa sirutada. Jalga pole kuhugi panna. Jalgu nagu ei tunnekski enam. Palav, raisk.
Einoh, muidugi, ega Odessa-Kiievi rongiski polnud öö kiita. Palav ja kitsas oli sealgi me kupee. Ja Chişinăusse sõitnud rong oli päris kindlasti räpakam. Tšitaast Krasnokamenskisse (see asub täitsa Hiina piiri lähistel) sõites olin nii väsinud, et magasin, nagu see serblane nüüd. Kui meenutada, siis Donetsk-Leningradi rongis tuli tublisti kakelda. Ja Minski rongist (kunagi käis Tallinnast rong Minski) visati mind välja, sest olin ise purjus. Olin siis noor, kui see vabandab.
Aga samas, kui mõelda, siis isegi Indias sõitsin päris kindlasti väheke avaramas ja puhtamas kupees kui see siin, mis mind Tallinnast Moskvasse viib. Itaalias oli mõnus rong. Peruus oli rongimiljöö veidi crazy, aga ei haisenud. Inglismaal, Saksamaal… nojah, mis seal rääkida. Ilmselt just Saksamaal sahisedes ja imekiirelt riigi ühest servast teise sõites hakkasin unistama, et meilgi võiks miskit sellist olla. Või no kas just sellist.
Aga mõnusat, mugavat, avarat ja puhast rongi tahaks. Miks on meie ainus välisliinirong nii neetult nõukogudelik. Miks ei võiks ta olla… Rong peatub. Hetk hiljem kimab kui hõbedane nool me unisest kökatsist mööda Moskva ja Peterburi vahel kurseeriv Sapsan – moodne ja kiire rong. Voh just, mis ei võiks Tallinnagi selline sõita? Ja me räägime, et oleme Euroopa.
