Rõõmus, rammus ja rahulik Soome
Meie grupp oli sama värvikirev kui United Colors of Benettoni poeaken – enamjaolt toidu- ja veinikriitikud ning elustiili-klantsajakirjade kaasautorid laiast maailmast, Korea ja Sydneyni. Soome oli saabunud esimene kevadsuvine soojalaine ja muhe bussijuht Kari vedas grupi umbes pooleteise tunniga läbi päikses sirava ja männimetsase Lõuna-Soome parkhotelli Mustion Linna (www.mustionlinna.fi), mille kompleksi kuuluvad ka restoran, muuseum ja Kulinaariainstituut. Paik on väga rahulik ja kauni loodusega ning restorani peakoka Niko Tuomineni järelevalve all oli kutsutuil võimalik endale kohalikust toorainest ise õhtusöök valmistada – grillida haavapuudel lõhet ja põdraliha, teha seenesalatit ja valmistada rabarberisufleed. Mitte üheski ampsus ei leidunud säilitusaineid ega kunstlikke lisandeid.
Pärast varavalges joodud hommikukohvi viis giid (hoolitseva ema ja energilise reisijuhi koondrollis esinenud Tuula Kleiman, kes elab jōukas Tammisaaris, kirjutab raamatuid ja keeldub kellelegi avaldamast oma vanust) meid Fiskarsisse – alevikku, kuhu on elama kogunenud kunstnikud ja käsitöölised, kus on hulk disainipoode, vilgas kultuurielu ja mis on maailmakuulus oma metallivabriku poolest (käärid, noad-kahvlid, pussid, aiatööriistad jne). Juba 1649. aastal külaõigused saanud Fiskars on ääretult puhas, armas ja kena linnake.
Olles näinud ära, mismoodi vanasti leiba küpsetati ja võid tehti, käisime sepikojas ja puhusime klaasikunstnik Tarmo Maarineni ateljees klaasi, astusime sisse Petri Šokolaadituppa (käsitsivalmistatud pralineed, www.petris.fi) ja sõime hõrku lõunat Fiskarsi ülipeenes restoranis Kuparipaja (www.kuparipaja.fi). Tagasihoidlik meisterkokk Juha Kettunen oli suurema osa toiduaineid samal hommikul omaenda aiast ja kasvuhoonest noppinud, pakkudes ürtidega kress-salatit kirsstomatitega (lisandeiks tuules kuivatatud toorsuitsusink ja kitsejuust), lambalihavorstikesi pastinaagipüree ja isetehtud sinepikastmega ning metsamarjade parfeed.
Reisijuht Tuula kupatas meid elavalt vadistades veel lõunasöögist oimetuina minibussi ja sõitsime külla Soomes ülituntud keraamikule Karin Widnäs-Wekströmile. Karini naturaalpuidust maja, õigemini häärber, on arhitektuurimonument ja võitnud mitu auhinda ning ta ise on keraamika alal tõsine tegija, kes esineb näitustega nii Ameerikas kui Aasias. Helsingi luksushotell Savoy tellis temalt äsja oma restoranile terve serviisi (kodulehekülg: www.karinwidnas.fi).
Seejärel seilasime maalilist arhipelaagi pidi kohta nimega Gullö Gård (farm, ühistu, jahiloss, kalastuskeskus, hotell ja restoran, www.gullo.fi), mille perenaine meid sadamakail juba ootas ja kus seisis ees jalustrabav õhtueine. Pakuti havipasteeti, röstitud sparglit, õhkõrna roosakat hirveliha arooniaželeega, ahjukaalikat ja maasikaid toorjuustuga. Nooruke kelner, blond kahemeetrine viiking, kõnetas meie grupi jaapanlannat Shifumit heas jaapani keeles, põhjustades tollele vist elu suurima üllatuse.
Hästi toidetuna ja mõnust nurru lüües saabusime tagasi oma mõisa, kus Tuula oli meile õhtuks ilma ette hoiatamata sauna reserveerinud. Kui grupp kuulis, et Soome sauna juurde kuulub ka paljalt (kümnekraadisesse) järve hüppamine, läksid pooled näost valgeks, vabandasid, et on väsinud ja kadusid vaikselt oma tubadesse. Giid Tuula oli esimene, kes leiliruumist välja tuiskas ja järve sulpsatas ning saunaõllel korgi pealt sikutas.
Mõisas kõlas öö saabudes imelikke helisid ja Tuula vandus, et seal kummitab, mida ma täiesti usun.
Kolmanda päeva hommikul olime kõik pisut roidunud, kuid pakkisime pärast traditsioonilist Soome hommikueinet (kaerapuder, magushapu heeringas hapukoorega, must leib, kohupiim, kohv ja vaarikamehu) asjad kokku, et tasapisi tagasi Helsingi poole liikuda. Teel tehti kohvipaus ühes eriti kaunis kohas, hiljuti restaureeritud, paradiisilaadses butiik-hotellis Westerby Gård (www.westerby.fi), mille omanikud uhkusega oma valdusi näitasid ja kohvi juurde kooki pakkusid.
Ja otsa ta saigi, see Soome taasavastamine. Lennujaamas lahku minnes olid nii mõnelgi pisarad silmas ning Tuula sosistas bussijuht Karile enne minekut ohates: “Se oli nyt yks tosi kivaa porukka...’’
