Mööduvad riisipõllud ja banaanisalud. Hommikuks jõuame piiriäärsesse Nong Khaisse. Bussiga üle Taid-Laost poolitava Sõpruse silla. Vahetult enne Laose piiripunkti muudab foor vasakpoolse liikluse parempoolseks. 30 USDd viisa eest ja lao-tüüpi tuk-tukiga 2-3 dollari eest pealinna.

Pärast majanduse detsentraliseerimist ja eraettevõtluse legaliseerimist 1986 on Laose keskmine majanduskasv olnud 6 protsenti aastas, lisaks veel normaalsete kaubandussuhete leping USAga 2004, mis kaotas kõrged eksporditollid. Arengut on näha eriti linnades, hoogustunud on turism, levinud mobiilside, kuulus on Laose karge, pehme, vaoshoitud maitsega õlu. Ajakiri Time nimetas Beerlao ­Aasia 2004. aasta parimaks õlleks.

Pealinn Vientiane (tõlkes "Kuulinn" või "Kuninga sandlipuusalu") on väike (200 000 elanikku), vaikne ja armas, lilledesse ja lopsakasse rohelusse uppuv linn. Tsentris ümmargune purskkaev, prantsuse koloniaalstiilis majad, kuldsed templid, prantsuspärased kohvikud.

Sinipunavalgete rahvuslippude kõrval on näha sirbi ja vasaraga punalippe.

Põhilised vaatamisväärsused on kuldne Pha That Luang - Laose kõige püham stuupa ja rahvuslik sümbol, Patuxai - Laose stiilis triumfikaar, pühendatud võidu saavutamisele Prantsuse vägede üle (ehitatud USA rahaga, mis oli ette nähtud lennujaama ehitamiseks), That Dam (must stuupa, kus elavat seitsmepealine draakon) ja 1958. aastal rajatud Buddha park. Hommikuturg, presidendi palee, Mekongi jõgi.

Lepime austerlastega kokku, et kohtume õhtul kell 7 purskkaevu juures.
Siiski ei tule õhtusest ühisest väljaminekust midagi välja, kuna saan kokku oma Laose tuttavaga. Pärast külalislahket õhtusööki tema kodus

siirdume linna parimasse pubisse Khop Chai Deu, mis asub prantsuse stiilis koloniaalvillas. Laose toit meenutab mingit hakkliha igasuguse muruga (tohutult erinevaid herbe), senitundmatu maitsega kokkupakitud "kapsalehekesi", sisaldab piraajakujulisi kalu Mekongi jõest ja on väga terav.

Õhtut kroonib Beerlao röstitud kriketitega (tirtsulaadsed putukad), mis on siin samasugune snäkk nagu meil küüslauguleivakesed. Esimene suutäis läheb pisut läbi raskuste, kuid hiljem juba tundub kõik normaalne. Kriketid on kergelt pähkli maitsega ja toitvad!

Tarzanihüpe ja tubing
Järgmise päeva lõunal asume teele Vang Viengi poole. Õhtuks jõuame sellesse väikesesse kuurortlinna maaliliste mägede vahel. Tõeline tšillimispaik, ekstreemselt populaarne valgete noorte seas. Hommikul algab kanuuretk Nam Songi jõel. Akvarellikud vaated, päikesepaiste, soe vesi. Vahepeal teeme peatuse, ronime mägedesse, kahlame küünlavalgel koobastes, kus varjusid ligi 300 inimest pommirünnakute eest Vietnami sõja ajal. Peame piknikku sticky riisi (kleepuv riis) ja palmilehtedesse keeratud šašlõkiga.

Külastame Mulberry farmi, kus mooruspuude lehtedest valmistatakse vererõhku alandavat raviteed. Esimest korda elus proovin väheses taignas röstitud lehti meega. Maitselt krõbedad ja mõnusad!

Edasi jõuame paika, mille poolest Vang Vieng on kuulus noorte seas. Tubing on võimalus traktori sisekummiga ja õlut libistades allavoolu triivida. Iga paarisaja meetri tagant on partyplace, õllepunkt valjude reggae-rütmide ja 10 meetri kõrguste, Tarzani stiilis vettehüppetornidega, kust isegi hüpatud sai. Mõni õllekas asub ujuval saarel. Pärast päevatšilli toimub aftertšill ühes paljudest pubidest, kus saad ennast patjadega lamamistooli visata, süüa, telekast "Friendsi" vaadata, piljardit mängida või tantsida.

Mu külalislahked võõrustajad pakuvad proovida baby chicken egg'i. Pärast paari õlut tundub täitsa talutav, loode on suht hall, pehme ja maitsetu, veidi keedetud muna maitsega. Turult saab veel osta nahkhiire-, orava-, ahvi-, roti- ja hiirešašlõkki.

Niisiis, õhtul pannakse mind kohaliku öise bussi peale, mis peaks viima Laose religioosseimasse linna - Luang Prabangi.

"Miljoni Elevandi Kuningriigi" kunagine pealinn
Buss vingerdab mööda mägiteid. Terve tee mängib Lao karaoke, vahekäik on täis reisijate varandust, millest pissipeatustes kõik üle ronivad. Bussis rohkem välismaalasi ei ole. Õhtul tehakse ühine söögipeatus. Sattumata Hmongi* bandiitide varitsuse kätte, jõuan kell 3 öösel Luang Prabangi. Kõige naljakam on see, et mul pole broneeritud öömaja. Õnneks aitab mind hädast välja üks kohalik naine, kelle maja lähedal on guesthouse.

Hommikul, pärast öist võitlust mind malaariasse nakatada tahtvate sääskedega, äratavad mind kukkede kiremine, koerte haukumine ja kohalike veidrad hõiked.

Vean ennast kaunist, rõdudega võõrastemajast välja, komistan igasugu kodulindude otsa (ettevaatust, linnugripp!) ja näen maja lähedal seisvat veidra välimusega sõiduriista, juht tukkumas peal. Lähemal vaatlusel osutub see isetehtud külgkorviga mopeediks. Sõidame linna.

Luang Prabang on 20 000 elanikuga idülliline, kümnete templitega ja rohelusse uppuv linn Mekongi jõe kaldal. Liikvel on näha oranžides rüüdes munki trendikate mobiiltelefonide ja päevavarjudega. Tihti veedavad nad aega internetikohvikutes.

Seiklus- ja ökoturismipakette müüva Green Discovery kontorist on ­võimalik tellida, nagu Vang Viengiski, ühe- ja mitmepäevaseid jalgsi-, kanuu-, ­elevandi-, jalgratta- ning mootorrattamatku ümberkaudsetesse Khmu ja Hmongi hõimuküladesse, vihmametsadesse, koobaste ja koskede juurde.

Erilist tähelepanu väärivad Pak Ou koopad sadade buda­kujukestega ja 30 kilomeetri kaugusele jääv Kuang Si kosk, kus saab ka supelda. Ettevaatust vaid maamiinidega - kodusõja ajal (1962-75) puistati neid 2 tonni inimese kohta.

Tegemist leiavad kaljuronimis-, linnu- ja liblikavaatlushuvilised. Hõime külastades soovitatakse kaasa võtta hambapastat ja seepi ning õpetada lapsi neid kasutama.

Ja ka Luang Prabangi city's ei hakka igav. Diskoteeke ma küll ei leidnud, kuid rahuliku ja vaikse õhtu saad veeta ühes paljudest vabaõhukohvikutest Mekongi kaldal, põigata sisse palvuse ajal mõnda templisse, mekkida kahedollarilist Lao Laod (Laose viskit), mille pudelipõhjas kobra, skorpion või mürgine sajajalgne (maitselt diislikütusena kange, kuid aitavat selja- ja lihasevalude vastu), või osta turult umbes 30 krooni eest Beerlao t-särke. Hilisööl pakuvad mootorratturid tänaval oopiumi müüa. Päeval tasub külastada kuulsaimat templit Wat Xieng Thongi ja ronida Mount Phousile, kust on ümbruskonnale imetabane vaade.

Lao inimesed on üldiselt väikesed, lahked, naljakad, lõbusad ja abivalmid. Näiteks võõrastemaja peremees Vientianes kinkis mulle vene keele oskuse eest (ta oli kunagi Moskvas õppinud) kaunite Laose misside piltidega Lao Telekomi seinakalendri. Suveniiripoe omanik jagas oma lõunat minuga isegi siis, kui ma midagi ei ostnud.

Hommikul tõttan Lao Airlinesi lennukile, et lennata tagasi Taisse. Pilet Luang Prabang - Chiang Mai maksab 100 dollarit. Propellerlennuk küll pisut väriseb, kuid hüvastijätuvaade illuminaatorist Mekongile, mägedele ja Luang Prabangile on ülim.

Soovitaksin valida lennukitüübiks Prantsuse-Itaalia ATR72 Hiina Y-12 asemel, millega on olnud viis õnnetust alates 90ndatest. Kaunis stjuardess naeratab julgustavalt ja juba tunnikese pärast maandume Chiang Mais.

* - Tere, tänan ja õnn kaasa! lao keeles


** - Hmongid on mägihõimud, kes võitlesid Vietnami sõja ajal Lao kommunistide ja Vietnami Rahva­armee vastu. Pärast kommunistide võimuletulekut 1975 on neid diskrimineeritud, mägedesse pagendatud, tuli- ja keemiarelvadega hävitatud. Paljud on emigreerunud USAsse, Austraaliasse ja Kanadasse.