Saigon, au revoir
Istun oma 22. korruse hotellitoa sohval ja ei suuda pöörata pilku ära päikeseloojangult üle linna, kus ka pooletunnise taksosõiduga ei jõua peaväljakult keskturule kusagil äärelinna tänavalabürindis. Teisest aknast peegeldub verev taevas Saigoni jões, viimased pargased kiirustavad kaldale. Konditsioneer suriseb vaevukuuldavalt, temperatuur on normaalne, aga kui ma kell 21 välja lähen õhtust sööma – vietnami köök on suurepärane, kerge ja tervislik, justkui hiina söögi õhuliseks muudetud variant –, tuletab higiseks tõmbuv selg kohe meelde, millises kliimavöötmes olen.
Liiklus pole hõrenenud, kaheksas reas tormavad mööda mootorrattad, kolm-neli kiivrita inimest peal. Umbes nelja-aastane plika tahab mulle hotelli ees müüa närimiskummi ja välgumihkleid. Eile ostsin presidendipalee eest Arnold Oksmaa naeratusega noormehelt ühe krooniga kookospähkli, mille otsa ta efektselt, ühe löögiga maha lõi. Kookosepiim kosutab troopikas alati.
Prantslasele tuletab selles linnas ilmselt väga palju Prantsusmaad meelde. Mitte ainult koloniaalminevik ja Vietnami vabadusvõitluse muuseumiks saanud neoklassitsistlik endine kuberneriloss, mille paraadtrepil armastavad poseerida pruutpaarid. Prantsuse Indo-Hiina administratiivkeskusena alles algaski Saigoni arengulugu suurlinnaks, prantslasliku hõnguga euroopalikuks metropoliks.
Saigonis olles ei saa jätta mõtlemata kultuurikolonisatsiooni strateegiatele, ühe tsivilisatsiooni simulatsioonile teises, stiilide sünkroonsusele eri kontinentidel, emamaa ennastülistavale egotismile ja identifitseerumisele ainuüksi harjumuspärase ja koduse kaudu.
Kuidas vallutaja põlistab mälestust? Aleksander Nevski katedraal Toompeal … Saigoni pseudogooti stiilis peakirikus peegeldub vastu Põhja-Prantsuse katedraaligootika, raekoda kopeerib Lyoni hotel de ville’i, peapostkontor ja ooperiteater on 19. sajandi lõpu suhkrukoogiliku eklektika musternäited. 1930. aastate ümarnurkne ja soliidne funktsionalism on pikkadel avenüüdel esindatud oma parimate näidetega. Tres chic linn, nagu kirjutas Anais Nin.
Teine asi on, kui koduselt prantslane – nagu ka ameeriklane – end selles linnas praegu siiski tunneb. On tal süümepiinad? Kas ta läheb pärast presidendipalee külastamist okupatsioonimuuseumi? Okupatsioonimuuseumi eksponaadid on muidugi laiemalt tuntud: allatulistatud ameerika hävitajad, lõhkemata lennukipommid, kuulsad fotod käed üleval jooksvatest nutvatest lastest ja maa-alusest käikudelinnast, vanglad ja piinakambrid.
Samasugust dramaatilist ajalugu kätkeb 1960. aastatel valminud presidendipalee, üks kaunimaid lokaalse varjundiga internatsionaalses stiilis monumentaalhooneid, mida mul on õnnestunud näha. Uskumatu, aga ka sisustus on kommunistide ajal säilinud. Ainult linna nimi on muutunud, alates 1975. aastast kannab linn Saigoni kaldal Ho Chi Minhi nime. Mehe nime, kes elas ja õppis paarkümmend aastat Prantsusmaal vabadust, võrdsust ja vendlust.
