Sajandite hõng Portobello turul
“Oh, me jääme teid igatsema,” ütleb müüja, kui saab teada, et peagi mu igahommikused kohvijoomised nurgapealses Portobello Starbucksis lõppevad. Mu nime on ta juba ära õppinud — vähemalt selle rahvusvahelise variandi — ühe i-ga. Ei tea, kas mu kohalolek müüjale tõepoolest nii võimsat mõju oli avaldanud, aga Starbucksist olen peaaegu iga kord läbi astunud, kui maailma suurima antiigituru hommikuseks ergastuseks läbi kammin. Lõppude lõpuks on mul Balti jaama turu kõrval elava inimesena igatsus vana ning unikaalse läheduse järele.
Antiigimüüjaid on Portobellol ametliku statistika järgi tuhandeid. Ja Andy Morant on üks neist. Mees naerab, et tema arvates on tegu maailma kõige toredama ja veidrama turuga, kust võib leida kõike. Ise pakib Andy iga turupäeva hommikul pehmest paberist lahti mudelautode ja väikeste puust mehikeste kogu — enamikus sõdurid eri maadest ja ajajärkudest. Kui muhe Andy kuulda saab, kust ma pärit olen, asub ta esimese asjana mõnd Eesti mundris puusõdurit otsima. Lasen meie sõjaväelise au ajaloo kiiruga silmade eest läbi ja kohman igaks juhuks, et oh, Eestil on nii praktiline sõjaväemunder, vaevalt et keegi sellest uhket nukku on taibanud teha. “Me oleme selline tagasihoidlik rahvas.”
“Meie ka, meie ka,” ütleb Andy oma parima villaseviskaja näoga ja laob pildistamiseks lauale ritta seitse puidust tohutu uhke mütsiga kuninganna paleevalvurit. Kelle riietus, mis seal salata, kehastunud tagasihoidlikkuse mõõtu just välja ei anna.
Enamik Andy nukke on pärit eelmise sajandi 50. aastatest, vanim nukk tema kogus nikerdati valmis aastal 1896. Arvestades, et üldse hakati selliseid mänguasju tootma 1893. aastal, on Andy tulemus nukukollektsionäärina väga uhke.
Äri üle Mr Morant ei kurda — ostavad emad oma lastele mängimiseks ning palju nukukesi läheb muidugi kingituseks.
Igatahes näeb Andy Moranti Portobellol alati oma mehikestega (mõned naised kaasa arvatud) nii mõnusalt toimetamas, et see lihtsalt peab silma jääma. Inimene teeb seda, mida ta armastab.
Nadi Antiques’i perenaine pr Debertolis ütleb, et tema käest on ostmas käinud nii Catherine Deneuve kui kuulus Itaalia disainer Valentino. Kroonitud peadest ja briti kuulsatest näitlejatest rääkimata. Ning Portobellol on hr Fuheidi ja tema abikaasa pr Debertolise antiigipood asunud 1994. aastast.
Antiiki ei osta Portobellolt mitte ainult kogujad, vaid ka turistihordid, mis igal hommikul siiapoole sammuvad — hoolimata sellest, et ametlikult peetakse turgu vaid kahel päeval — reedel ja laupäeval. Turg kuulub Londoni vaatamisväärsemate turismiobjektide nimekirja. Ning Portobello elab kakskümmend neli tundi päevas — koos kõrvalasuvate trendipoodide, trendikohvikute, puuviljamüüjate, pagaritöökodade, pannkoogiküpsetajate ning tänavamuusikutega.
Portobellosse tulla on lihtne — viis minutit Hyde Park Notting Hill Gate’ist jalutada — ja kohal oletegi. Enamik siinset antiiki pärineb Suurbritanniast, aga kui hästi otsida, leiab midagi ka näiteks Saksamaalt või Venemaalt. Pr Debertolise ja hr Fuheidi poes seisab üks delfiinidega küünlajalg Saksamaalt, mis viimati peatus pr Debertolise koduses delfiiniantiigikogus, kuid tuli müüki panna, et omanik majja vanade väärtuste kõrvale ka ise ära mahuks.
Kaks Portobello kuumima trendikoha Electric Brasserie omanikku käivad just tema juurest ostmas oma restorani hõbekandikuid. Need vanad kandikud lähevad väga hästi kokku tänapäevaselt kitsaste pükste ja muudegi moodsate trendidega.
Pealegi elavad Inglismaal ajalugu ja loodav tulevik küljekuti koos ning igaühte ümbritseb ühekorraga nii midagi vana kui ka midagi uut. Laenatut ja sinist ka tõenäoliselt.
Nagu ütleb pr Debertolis, on Portobello kirjutamata põhimõtteks see, et mitte ainult rikkad inimesed ei peaks saama endale ajalooga asju lubada, vaid ka tavalise keskmise palgaga kodanikud. Kui neil muidugi see soov on, sest lõppude lõpuks inimene valib — kas käia 80 naela eest kallis restoranis ja spaas või osta hoopis Victoria-aegne purjekapildike kabinetilaua kohale.
Kensingtoni linnaosa ütleb oma kodulehel, et Portobellosse on kauplema oodatud need, kes tahavad müüa vanu asju, ning ka need, kes pakuvad “midagi huvitavat”. Ehk teisisõnu on Portobello turu kokkupanemisel tehtud kõik, et see poleks üks tavaline turg.
Ühe Portobello vintage-riiete poe — Dadarella perenaine Patrizia Preite on Portobellol disainriideid ja aksessuaare müünud kaks aastat. Saksa disaineri Dagmar Jenseri riided õmmeldakse valmis Londonis. “Portobello on maailmakuulus ja see tõmbab ligi ostjaid kõikjalt,” ütleb Patrizia. Sellepärast nad ühe oma kahest müügikohast Portobellole tõidki. Patricia on elanud Londonis 1976. aastast ning ütleb, et tegelikult on viimastel aastatel Portobellolgi raha häält liiga palju kuulda. Kui seitsmekümnendatel oli tegu puhtalt antiigi ja vintage-turuga, siis viimaste aastate trend kipub olema, et juurde on tulnud “igasuguste asjade müüjaid”, ning nii mõnigi klient, kes on siin käinud pikkade aastate jooksul korduvalt, ütleb, et seda vana tunnet on vähemaks jäänud.
