Kuna Euroopa-sisestel liinidel on lennukid ainult kahe klassiga (Business+Economy), siis algab õige kogemus alles Frankfurdist, kus Lufthansal on muu hulgas ülejäänud lennujaamast täiesti eraldiseisev First Class Terminal, mis reserveeritud ainult ­Lufthansa kauglendude esimese klassi külalistele ning Miles & More programmi absoluutse tipptaseme HON saavutanuile (eeldab 600 000 lennumiili kahe aasta jooksul).

Allakirjutanul on võimalik võrrelda LH esimese klassi terminali ka maailma üheks parimaks (tõsi, pardateeninduse osas) peetava Qatar Airwaysi Premium Terminaliga Dohas. Ja tõele au andes tuleb tunnistada, et kuigi araabia šeikide esimese klassi terminali kaunistas küll spaa, oli Frankfurdis asuv LH First Class Terminal sellest siiski peajagu üle. Torkab meeldivalt silma äärmiselt kliendikeskne ja samas privaatne teenindus. Ning teenuse efektiivsus ehk saksa ordnung oma parimas ajaloolises tähenduses.

Kui olete mõnele FRA "suure lennujaama" check-in'i töötajale andnud teada oma soovist kasutada First Class Terminali, palutakse teil hetk oodata, kuni autojuht teile järele tuleb.

Pärast mõneminutilist sõitu jõuab reisija aga lausa ideaalselt toimivasse lennujaama.

FCT uksel võtab kalli kunde vastu personaalne assistent, kes jääb reisija käsutusse kogu terminalis viibimise ajaks. Kiirelt, diskreetselt ja mugavalt läbitakse turvakontroll, kusjuures kui metalliotsija kingade peale häält teeb, ei vaadata mitte reisijat kui potentsiaalset terroristi, vaid vabandades(!) tehakse kiiresti käsimetallidetektoriga kiire lisakontroll. Samuti ei mingit tüütut läptopi eraldi kohvrist välja-sisse pakkimist - ka sellega saab edukalt turvapersonal ise hakkama. Minu assistent palub seejärel anda enda kätte nii "suures lennujaamas" väljastatud pardakaardi kui ka passi ning tutvustab terminali võimalusi. Ja selles kahekorruselises terminalis on, mida tutvustada. Gurmeerestoran, ohtralt erinevaid puhkealasid, arvutitöökohad ja faksid-telefonid, tasuta internet (kõlab meile küll veidi naljakalt, kuid Saksamaal osatakse muidu selle eest kena raha küsida), väike tax-free kaubamaja.

Restorani kohta lisatakse kohe, et kuigi toite oleks vahest mugavaim nautida siiski restoranialal, serveeritakse soovitu ka ükskõik kuhu mujale, kus kallis kunde on otsustanud hetkel einestada. Seniks kuni praad valmib (sõltuvalt roast võib sellele aga kuluda ka 30 minutit), pakutakse ohtralt suupisteid ning aperitiive, kusjuures kui soovite džinn-toonikut, vuristatakse teile kähku ette nimekiri hetkel saadaolevatest džinnidest. Kuna minu lennuni on aga veel rohkem kui kuus tundi, pakutakse lahkelt võimalust mõni tund terminali hotellitoas tukastada.

Kui lennuki plaanijärgse väljumiseni oli jäänud napp 20 minutit, andis minu eest ka eelnevatel tundidel hoolitsenud assistent teada, et minu lend on ülejäänud reisijad pardale võtnud ning et auto, mis mind lennukisse viib, on samuti valmis. Allkorrusel sain piirivalvuri käest ühes heade reisisoovidega oma passi ning peagi viis Mercedese S-klassi mustast lakist läikiv limusiin mind lennuki juurde. Autojuht on ka see, kes reisija käsipagasi lennukisse vinnab ning head reisi soovides mind pardameeskonnale "üle annab".

Lufthansa suurtel Boeing 747-tel on esimene klass teisel korrusel konfiguratsioonis 2-2 ning Airbus 330- l ja 340-l lennuki ninaosas istmepaigutusega 1-2-1. Kindlasti sobib viimane paremini üksinda reisijale, kuid ei saa ka märkimata jätta, et kui B747 teise korruse salongi mõni firma suudab ka 60 reisijat paigutada, siis Lufthansa B747 upper deck on seatud parajaks just 16 reisijale - seega on ruumi lahedalt.

Pardameeskond on tasemel ning on tuntav, et tegemist on lennusaatjate karjääriredeli ülemise otsaga - kauglennu esimest klassi teenindavad üldpildist veidi soliidsemas eas stjuardessid-stjuuardid, kes teevad samas oma tööd hoolivalt, kiirelt ja täpselt. Meie lennu 16 reisija teenindamisega tegeles pidevalt 3 lennusaatjat, mis tagas ühtlasi soovide kiire rahuldamise.

Ainus, mille üle saaks veidi nuriseda, on esimese klassi istmed Lufthansa lennukites. Kindlasti olid nad tehnika ja mugavuse viimane sõna kümme aastat tagasi, kuid tänaseks on teised juhtivad firmad muutnud First Classi standardiks ka õhus olles üha enam privaatsuse - kupeetaolised istmeboksid. Õnneks on ka selles osas kuulda olnud, et Lufthansa plaanib juba järgmisel aastal hakata oma kauglennupargi esimest klassi uuendama.

Tool on kaks meetrit pikk ja 180kraadine ehk siis ehtne "lie-flat" voodi. Tuleb tunnistada, et voodi osutus eriti mugavaks just kõhuli magades - omaette haruldus seegi.

Et lennukis viibitav aeg mugavam oleks, kingitakse igale reisijale korralik pidžaama Van Laackilt. Lisaks muidugi ka sussid-sokid-silmaklapid ning kosmeetikakotike, mis kannab firma Bogner kirju.

Toidu- ja joogivalik on ka pealpool pilvi esinduslik ning toidu esitlus suurepärane.

AVOD-meelelahutussüsteemist (Audio-Video-On-Demand ehk siis võimalik on iga filmi edasi-tagasi kerida ning näiteks söömise ajaks vaatamine katkestada) filme vaadates lendab ärkvelolekuaeg kiirelt. Pahaks ei panda ka söögikordade vahepealseid toidusoove, apelsinimahl on värskelt pressitud ning kohvivalikust on saadaval ka cappuccino ja cafe au lait, lisaks veel tavakohv reisija soovi kohaselt, viiest-kuuest sordist.

Pidžaamaga asendatud ülikond seatakse lennu ajaks meeskonna poolt kenasti riidepuule ning meeldiv pisiasi on ka asjaolu, et tualett on julgelt poole suurem kui tavaliselt.

Ainukeseks tõsisemalt võetavaks "agaks" jäi Lufthansa First Classi veidi vananenud istmete kõrval lennupileti hind. Kuna poliitikaks tundub olema pigem lennata pooltühja salongiga kui pileteid poolmuidu jagada, siis jäävad enamiku Tallinnast algavate pikamaalendude esimese klassi hinnad 160 000 krooni kanti. Õnneks on võimalik aga kasutada ka upgrade'i äriklassist, seda siis kas Miles & More'i või mõne muu Star Alliance'i vedaja boonusmiilidega või M&M upgrade-vautšeritega.