Olen Buddha sünnipaigas Lumbinis, ühes räpases hostelis, sooja on 35 kraadi. Istun silmanähtavalt mustadel ning natuke eelmiste külaliste hüübinud verega määritud voodilinadele.

Roosasid seinu kaunistab pilt paljast naisterahvast ning kena paks punnsilm-geko, kes tõenäoliselt ei tulnud siia maalitud loodusekrooni imetlema, vaid pigem vesistab suud rasvase kärbse või kahvatu turisti verd imenud sääse järele.

Elekter tuleb tagasi, pannes tööle laes rippuva propelleri. See kuivatab ka rohket higi mu laubal. Kauaks seda õnnistust kindlasti ei jätku, sest Nepalis on elektrikatkestused sagedased. Elektrijaamad lihtsalt ei suuda kõigile seda juhtmeid mööda voolavat õnnistust toota ja siis jagatakse teda vennalikult regiooniti. Umbes nii, et kui rikkal telerit omaval Jamkalal seebikas äkitselt pooleli jääb, võib nooruke Paburam teises külas küünla kustutada ning silmi rikkumata lambivalgel koolitükke edasi teha.

Sääski ja kärbseid on toas siiski nõnda palju, et hommikuks nagu wannabe-kärnkonn välja näha. Loodan, et sääski jahtiv geko on elektri tagasitulekut märganud ega kuku suures söömahoos pöörleva propelleri vahele. Mu linad on juba piisavalt verised.

Otsustan duši alla minna. Keeran nii sooja- kui külmaveekraani ning avastan, et sooja veega siin probleeme pole, seda tuleb lausa mõlemast.

Pesemisele on seltsiks tulnud aukartustäratava suurusega prussakas, kes mind kraanikausilt piidleb. Ta vehib tundlatega, nagu tahaks mind mõneks maiuspalaks võluda, kuid libiseb siis suurest erutusest valamu põhja.

Käin ära juuksuris – tänavat katva punase mulla sees jalutades märkan tokkide otsas laudadest kastikest, mille teepoolne osa on lahti. Selle ees seisev naeratav mees viipab mu käega enda juurde. Küsin inglise keeles, palju habeme ära- ja pea kiilaks ajamine maksab, aga härra ei saa aru. Proovin siis asja käemärkidega selgeks teha. Ta kritseldab noaotsaga tooli käsitoele halvasti loetava kakssada.

Teades, et turistile on hinnad pea poole kallimad, proovin hakkama saada saja viiekümnega. Vastuseks raputatakse pead, sest mulle kavatsetatakse ka massaaži teha, millest muidugi juttu pole olnud. Las siis jääda, massaaž kulub ära küll.

Mees mudibki varsti päris hoolsalt, nii et vahepeal laudade vahelt välja sülitab ja ninast tatti tilgutab. Peagi saabub kohale ka minu masseerija-juuksuriga väga sarnane noormees, tõenäoliselt tema poeg. Poja ülesandeks on mind peeglist kuni seansi lõpuni tõsiselt jõllitada. Proovin paar korda talle naeratada, kuid nooruki olekut see rõõmsamaks ei muuda.

Habe ja juuksed aetud, massaaž lõppenud, ulatan raha – selgub, liiga vähe. Olen valesti aru saanud – see number kaks kahe nulli ees oli hoopis kolm.

Vot siis! Ei julge aga žiletiga vehkivale mehele midagi vastu vaielda ning loovutan järgmise sajase.

Lähen oma uue soenguga edasi. Näen rõõmsaid lapsi, kes minu poole tormavad ja “hallo!” kisavad, kohale jõudes aga šokolaadi nõuavad.

Seda mul neile anda pole ning astun edasi.

Siiski peatab mind üks vähe vanem, nii umbes kümneaastane poiss, kes loodab vahetada enda plätud minu omade vastu. Keeldun ning noormees jookseb naerdes minema. Vähemalt lapsed on maailmas kõik sarnased – armastavad magusat.

Kõndimisest näljane, astun sisse traditsioonilisse Nepali restorani. Tellin endale dal bhat’i ehk riisi läätsedega, mida kohalikud söövad kaks korda päevas ja nii põhimõtteliselt terve elu.Liha küll pakutakse, aga loobun sellest, sest olen Katmandu tänavatel näinud, kuidas kitkutud kanade hõrgud rümbad tolmava autotee ääres letil hommikust õhtuni vedelevad ja kärbseid hullutavad. Sügavkülmutatud liha võib leida vaid kohalikust supermarketist.

Lapsettekandja toob riisi lauale, vaatan umbusklikult oma kõhutäie üle ja ennäe, roomabki üks väike must putukas mu riisi sees! Satikat välja nokkides tunnen rõõmu, et liha ei tellinud, oleks ju kahju, kui hea kraam plekk-kandikult päris ära lendaks.

Maitsen kausikestest ühte ja teist head-paremat, pugin riisi ja kui kõik see otsa hakkab lõppema, tahab ettekandja mulle tervet seda rõõmu veel kord pakkuda. Nimelt saab dal bhat’i alati juurde võtta ja seda ühe portsjoni hinnaga. Suur hunnik riisi ja vürtse on kõhu kergelt valutama pannud, loobun.

Mõne hetke puhanud, maksan tühised 80 ruupiat (umbes üks euro) ja asun minekule. Arvake, kuhu. Jah, peldikusse!

Mõni aeg hiljem ronin värvilisse antiikse välimusega bussi ja võtan istet katkise riidega toolil, mis lubab tagumikul tunda metallkonstruktsiooni. Kõrval istuv mees pakub mulle lahkelt pähkleid. Kui mootor paukudes tööle läheb ja buss minema kihutab, roomab rahvamassist osavalt läbi räpaste rõivastega piletimüüja.

Siira näoga öeldakse mulle kolmekordne piletihind. Ma ei pea ennast oma nahavärvi tõttu kolm korda kallimaks ning protesteerin. Vaidlusesse sekkuvad ka teised reisijad, arvates, et kuna saan neist mitu korda rohkem palka, peaksingi rohkem maksma. Ainult pähkleid pakkunud vanamees vaatab mind kaastundlikult ning pobiseb kriitikat kaasmaalaste suunas.

Müüja lahkub, kuid tuleb mõne aja pärast samasuguste soovidega tagasi.

Ka seekord keeldun küsitud summat maksmast. Jant kestab ning ülejärgmisel korral annan lihtsalt kümme ruupiat rohkem kui teised reisijad ning sinna see asi jääb.

Nepal on maa, kus iga päev toob uusi seiklusi; kui arvad, et enam ei üllata miski, siis leidub ikka keegi, kes jahmatab sind oma käitumisega, või leiad mõne uue fantastilise koha. See on maa, kus õpid austama seda, mis sul on ja mida sulle on antud.