Läksime palvekutse peale Jajce mošeesse lootuses sinna sisse piiluda, väljast oli see liigagi tavaline. Uhiuus ja nunnu, sõjas maatasa tehtud pühamu täpne koopia – nagu kõik seal kandis.

Meiega ühel ajal sööstis nurga tagant kergelt lõõtsutades välja pikk noormees, roosa särk seljas. “Tulge 15 minuti pärast sisse,” ütles ta kingi riiulisse toppides ja uks ta selja taga langes otsustavalt kinni. Mittemuslimid saavad mošeesse siin siis ainult väljaspool palveaegu, mõtlesin.

Kuid 15 minutit hiljem ei hakanud inimesed mošeest lahkuma, vaid alles saabuma. Täpsemalt saabus joviaalses meeleolus pulmaseltskond, naised käigu pealt käekottidest rätte välja tirides ja end pühakotta minekuks kinni kattes. Avara dekolteega pruut napsas ühel väikesel sugulasel, kes jahmatusest protestida ei jõudnud, peast roosa juukseklambri ja tõmbas sellega endal loori lihtsalt kurgu alla kinni.

Ilmselt mitte eriti edukalt seltskonda sulandudes astusime mošeesse. Meile trepilt tuttav mees oli seal, enam küll mitte roosas särgis.

Meid oli kutsunud imaam.

Lühike tseremoonia möödus vabas meeleolus – ehkki igasuguse suudlemise keelas õues seisnud plakat ning tseremoonia kõrghetkeks jäi allkirjade andmine. Veerand tundi hiljem oli kogu seltskond taas väljas ja tund hiljem linna peale baaridesse pudenenud, mõnel ees klaas kokakoolaga, teisel õllega.

Bosnia oli hoidnud oma helgemat poolt selle hetkeni kiivalt endale (kui üks Banja Luka munkade tehtud juustust lookas vaagen välja arvata).

Bosnias ja Hertsegoviinas teab iga kohalik, et võõras sattub sinna tõenäoliselt ühe korra elus, ja teda koheldakse seda arvestades. Pisike Jajce oli lõpuks selline, nagu me tahtsime, et see riik oleks: avatud inimeste, oksi lahkelt tänavale sirutavate lookas ploomipuude, Tito pilte müüvate laste, selge taeva ja kosest linna kohale paiskuva jaheda pahvakuga.

Jajce elanikud ise selle kõigega nii rahul polnud. Meie külalistemaja perenaine Halid oli esimene pikas rivis, kes igatses tagasi Jugoslaaviat. Väikelinn elas täiel rinnal, kõigil oli tööd ja muretu tulevik. Nüüd on noored läinud – Halidi enda lapsed Austraaliasse – ja pole aimugi, milline on tulevik selge sihita, üdini korrumpeerunud riigis.

Üheski teises endises Jugoslaavia riigis pole ma kohanud nii suurt Tito-nostalgiat. Nii nende hulgas, kes väikelinnades oma meest Saksamaalt koju ootasid, kui ka nende hulgas, kes said hakkama võimatust võimatumaga – põgenesid sissepiiratud Sarajevost vabasse maailma.

Milo oli üks neist, kel õnnestus vahel harva reisijate pealevõtmiseks loa saanud abiorganisatsioonide lennukitest – neid kutsuti Maybe Airlinesiks – ühega Sarajevost lahkuda. Praegu Detroitis elav ja suveks sünnimaale puhkama sõitnud edukas väikeettevõtja ei kavatse kunagi tagasi kolida.

Tito võis olla niisugune ja teistsugune, leidis ta, aga tema karmilt kehtestatud rahvaste vendlus ja ühtsus oli hea.

Sarajevos ei hoolinud tõepoolest keegi väga usust või rahvustest ja seda mitte ainult Tito käsul. Kõigil oli nii serblastest, horvaatidest kui muslimitest sõpru. Nad ei arvanud sekundikski, et kogu riik ei mõtle oma südames nii ja et kui kaob Tito, kaob rahu. Kui Bosnia ja Hertsegoviina 6. aprillil 1992. aastal iseseisvuse välja kuulutas ja selle järgnes serblaste rünnak, oli Milo-suguste šokk topeltsuur.

“Jugoslaavia polnud tegelikult midagi halba, see polnud mingi “õige” kommunism,” selgitas ta mulle innukalt. “Inimesed said isegi vabalt reisida. See oli mingi veider riigikord.”

See, mis järgnes kaotatud paradiisile, on aga veel veidram. Daytoni rahuga loodi kiiruga kompromiss-süsteem, mis andis riigile muu hulgas näiteks kolm korraga valitsevat eri rahvusest presidenti, kes saavad midagi otsustada vaid üksmeelele jõudes – mida mõistagi kunagi ei juhtu.

Winston Churchill leidis Balkani probleemide ürgpõhjuse: “Balkani maadel on komme toota rohkem ajalugu, kui nad seda ise tarbida jõuavad.” Paraku ei ole keegi selle teadmisega osanud midagi peale hakata. Nii et aeg-ajalt lasevad nad endale üle jõu käiva ajaloo lihtsalt õhku või maha.

Hertsegoviina keskus Mostar oma Stari mostiga on just üks selline lugu. Kui arhitekt Mimar Hayreddin 1566. aastal silla valmis sai, oli see Osmanite impeeriumi kontekstis ime. Ehkki selle eriskummaline arhitektuur pani skeptikud arvama, et sild kukub kohe kokku, püsis see aastani 1993.

Horvaadid, kes silla lõpuks kokku kukutada suutsid (selleks oli vaja 60 pommitabamust), rääkisid küll midagi “strateegilisest tähtsusest”, ent vanal sillal, millest isegi jala on ebamugav üle minna, seda kindlasti polnud.

Iga sild, mis ühendab ühel kaldal elavate kristlaste linnaosa teise kalda muslimite omaga, on tugev sümbol. Eriti siis, kui see on teinud seda üle 400 aasta. Eriti siis, kui see on muslimite ehitatud. 29 meetrit sellist silda on ühel hetkel lihtsalt liiga palju Bosnia horvaadi hinge jaoks.

Ent sillad ei ole suurepärased mitte ainult kallaste ühendamiseks või õhku laskmiseks – sillad on ka fantastilised kohad alla hüppamiseks. Mostaris on isegi sillalt alla hüppajaid ühendav klubi ning riigis, kus surma saamiseks on olnud nii ohtralt võimalusi, ei olegi selle kujul tegemist enesetapjate klubiga. Hüppe kolm sekundit on küll jäänud paari klubiliikme viimasteks sekunditeks elus, ent näiteks sõjas kaotas hulljulgete ühendus paarkümmend meest. Ajaloo esimene hüpe pandi toime selleks, et mingile aristokraadile muljet avaldada, hiljem tehti seda tüdrukutele silma jäämiseks ja nüüd püütakse turistide tähelepanu. Ja nende euroseid münte.

2004. aastal taastatud Mostari sild muidugi ongi märkimisväärne, olgu siis originaal või koopia, hüppajatega või ilma. Ent igaüks märkab ka sellest vaid mõnekümne meetri kauguselt algavat tänavatepundart, mille ääres suurema osa majade seinad on mürsukildudest täksitud, väravad auklikuks tulistatud ja iga majadest vaba maalapp surnuaed. Isegi linna peatänava ääres on kalmistu, kus igal hauakivil aastanumber 1992 või 1993. Mostar oli 18 kuud piiramisrõngas ja linnas polnud lihtsalt mitte kuhugi mujale matta.

Umbes kahekümnene kohalik kutt, kellega õhtul ühe baari ees tänavale tassitud telekast koos jalgpalli vaatama juhtusime, kinnitas Sarajevskot rüübates, et kõik tahavad normaalset elu ja vaatavad tulevikku.

Tema, kes ise ega kelle sõbrad sõjast midagi ei mäleta, oli seda öeldes tõesti siiras. Ent kuidagi raske oli seda suhtumist üldistada linnas, kus ühel kaldal muslimid ja teisel horvaadid ning kus mõlemal on oma bussijaam, oma turg, oma staadionid, kinod, koolid.

Nende paralleelmaailmade kokkupuutepunkte on tavainimeste jaoks hämmastavalt vähe, Mostaris näis ühine olevat vaid raudteejaam. Üsna mahajäetud olemisega raudteejaam, kust sõidab vahel harva rong Sarajevosse.

Öelda, et pealinn Sarajevo on riigi teadus-, kultuuri- ja äripealinn, on kindlasti täpne, aga ei aita Sarajevo mõistmisel palju edasi. See on linn, kus “nii nad tapsidki meie Ferdinandi”; olümpialinn; sissepiiratud linn, mis snaiperitule all suutis 1995. aastal käivitada praeguseks ühe suurima filmifestivali Euroopas. Sarajevos ei ela ühtegi tavalist inimest.

Kõik need suured lood elavad Sarajevo inimestes edasi. Aga ka möödunud aastal avatud Srebrenica genotsiidile pühendatud galeriis 11/07/95.

Muu hulgas näeb seal dokumentaalfilmi Srebrenica sündmustest, alates linna “vabastamisest” Bosnia serblaste vägede poolt. Film, mis peaks selgitama, mis toimus, teeb selgeks vaid ühe – sellest ei ole kunagi võimalik aru saada.

Bosnia serblaste vägede ülemjuhataja Ratko Mladić, praeguseks sõjakuritegude ja genotsiidi süüdistusega Haagi kohtu all, ütleb filmis kellegi õlal olevasse käsikaamerasse: “Siin me oleme, 11. juulil 1995. aastal Serbia Srebrenicas, just enne suurt Serbia püha. Me anname selle linna Serbiale, mõeldes ülestõusule türklaste vastu. On aeg muslimitele kätte maksta.”

See ülestõus oli aastal 1804.

Aga ligi 200 aastat ei loe, nad ei taha unustada.

Galeriis näeb ka massimõrva üle elanud inimeste videotunnistusi. Nad ei räägi kättemaksust, aga on selge, et Srebrenicat ei unusta jällegi nemad, nende ellujäänud lapsed ja nende lapsed.

“Kuidas me saakski unustada?” küsib retooriliselt ühes intervjuus mehe ja kaks poega kaotanud naine. Keegi ei tahagi, et ta peaks suutma unustada. Aga ei suuda ka mõista, vähemalt mina mitte, kuidas ta sealsamas linnas edasi elab, nendesamade vanade serblastest naabrite kõrval ja nendega, varem heade tuttavatega, ligi 20 aastat nüüd mitte sõna ega pilkugi vahetanud pole. Nad keegi ei oodanud, et elu nii läheb.

Selliseid lugusid on Bosnias ja Hertsegoviinas sadu tuhandeid.

Kui muslimist Almir Salihovic ja Ducisa Rendulic, pooleldi serblane, pooleldi horvaat, möödunud aastal teatasid, et kavatsevad tänavu abielluda, jõudis see absoluutselt kõikidesse kohalikesse ajalehtedesse ja kaugemalegi.

Nad olid tähelepanust hämmingus: “Me oleme tavalised inimesed!” Nad eksisid, nad oleksid olnud tavaline paar enne 1992.aastat, kui segaabieluga ei pääsenud isegi mitte tabloidide lühiuudiste veerule.

Aga nad teatasid oma pulmadest Srebrenicas aastal 2012.

Õnn on võimalik igal pool.

Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja.