Seeria õnnetuid juhtumeid

Marsruut: Rio de Janeiro – São Paulo – Recife –
Madrid – Lissabon
Aeg: 12.–13. juuli 2007

Hinne: 2

Hiljutine ohvriterohke õnnetus Brasiilias Congonhase lennuväljal šokeeris kogu maailma, aga ega ta brasiillasi sisimas suurt ei üllatanud. Kartlikumad ootasid suuremat pauku juba ammu, sest lennundus on vägagi käest ära.

Lennujuhid – kodanikud, kellest sõltub, et lennukid omavahel kokku ei põrkaks – streigivad vahedega juba kuude kaupa ülikehvade töötingimuste pärast. Turvatunnet see just ei sisenda. Brasiilia siselendudel on suured hilinemised ja lendude ärajäämine pigem reegel kui erand. Hiljuti oli nukker juhus, kui üks kõrge ametnik soovis pühadeks kõigile ilusaid reise. Pärast järjekordset kaos-nädalavahetust lennujaamades oli ta sunnitud oma naiivse soovi tõttu pisarais avalikult vabandama.

Kõige selle tõttu ma ise Brasiilia siselendudega eriti lendama ei kippunud, eelis­tasin kuni 48tunniseid bussisõite. Seda halvem oli mu üllatus, kui tagasi Euroopasse lennates avastasin, et Brasiilia firma BRA (R7) lend 7556 kulgeb mööda n-ö külavahemarsruuti, millega enne sihtpunkti Lissaboni jõudmist on võimalik külastada (lennukist väljumata) kauneid kohti nii Brasiilias kui ka Euroopas. Marsruut Rio de Janeiro – São Paulo – Recife – Madrid – Lissabon kõlab otsekui kilplaste klassikaline tegevusplaan: kaardil jooni tõmmates tekib paras siksak.

Üllatused algasid tegelikult juba eelmisel päeval: veebis lendu kinnitades teatati, et lend väljub 20 tundi hiljem. Ja lihtsalt nii ongi, ei ühtki vabandust ega selgitust. Võtsime rahuli­kult, sest lennufirmast BRA ei tea suurem osa planeedi rändureist midagi, ja kui ka teavad, siis ainult seda, et nende teenindus on 1) odav ja 2) halb.

Säilis lootus järgmistele lendudele siiski jõuda. Kuna bronnisime kõik lennu osad ise ja võimalikult odavalt, taipasime kõikjale ohtralt varutunde vahele jätta. Lissaboni jätsime koguni 23 tundi vahele, imeilus linn ju ka. Sealt edasi viinuks Vueling meid Barcelonasse ja kuus tundi hiljem Estonian Air Tallinna.

Imelennu arvukad vahepeatused neelasid oma aja. Võtsime asja stoiliselt ja proovisime säästulennuki olematu jalgaderuumiga istmel siiski tukastada: ligi ööpäevase reisi jooksul lennukist kordagi maha ei lasta. Söögiga meie und suurt ei häiritud, BRA varustab reisijaid minimaalsete ühikutega, mis kuidagi piletil ette nähtud söögikordi markeeriks.

Imestasime rõõmsalt, kui Madridis lend veel küllaltki graafikus püsis: meie 23tunnine varuaeg Lissabonis oli kahanenud 1,5tunniseks, aga sellega peaks vahest hakkama saama. Üllatus saabus hetk enne mootori käivitamist. “Madridi lennujuhid teatasid meile äsja, et saavad meie väljalendu lubada umbes tunni pärast.” Tore. Närisime huult ja piinasime küsimustega stjuuardeid, aga mis sa ikka teed. Poole tunni pärast vabastati teisejärgulisele BRA-le lõpuks stardirada ja tunniga olimegi Madridis. Veel närvesöövat ajakulu aeglaselt veniva bussiga, sisenemine terminali kõige kaugemast nurgast ja... sööst Vuelingi kassa poole.

Täpselt 30 minutit enne lendu teatas sümpaatne noormees check-in’is: kahjuks ei saa me enam midagi teha, lennuki uks su­leti äsja ja seda enam keegi avada ei kavatse. Tegelikult tore, et ei kavatsenud. Nimelt läks BRA külavahelennukist kottide kätte saamisega veel poolteist tundi aega, nii kaua olnuks juba piinlik järgmist lennukit kinni hoida.
Pagasijama tõttu jäime maha ka järgmisest TAPi lennust Barcelonasse. Nüüd tuli teha kibe otsus: kas loobuda ka välja ostetud Estonian Airi lennust ja kulgeda muul viisil risti läbi Euroopa või siiski veel üritada Hispaaniasse jõuda. Närvilised konsultatsiooniminutid kodulennufirma abivalmis teenindajaga andsid julgust, otsustasime taas riskida ja järgmise TAPi õhusõidukiga Barcelonasse kihutada. “See just tühistati,” teatas proua kassast saatuse vingerpussina. Magamata ja tüdinult ei märganud me kalendrisse vaadata, 13. ja reede oleks mõndagi selgitanud.

Saime kingiks kogu jama eest imekauni päeva Lissabonis ja lasime siis end poputada öise KLMi lennu juba luksuslikuna tunduval teeninduskvaliteedil. Reis oli kokku kestnud umbes ööpäeva kauem kui plaanis, kulud ootamatult suured ja kokkuvõttes jääd ikka ise lolliks: ega väljaspool Euroopa õhuruumi ju reisijal suurt mingeid õigusi ei ole.

Eks loo moraal ole ikka see vana igav brittide oma: odavat asja saavad endale lubada vaid rikkad. Lõuna-Ameerika reisi algus, lend Hispaania Air Madridiga Madridist Buenos Airesesse oli tegelikult sarnase õhustikuga. Air Madrid läks kaks nädalat hiljem pankrotti. Ennustan ja soovin BRA-le sama pikka iga.