Türgi kogukondade leppimatus “saksa kultuuri juhtiva osaga” Saksamaal (see takistab harjumuspärast elamist, soovides aktiivset integratsiooni) oli Berliini islamikonverentsi üks peateema. Tulemuseks on uus õppeaine saksa üldhariduskoolides, islamiõpetus, mis peab eos kõrvaldama vaenud ja soodustama üksteisemõistmist paljurahvuselises ühiskonnas. Türgi peaministri emakeelne esinemine veebruaris Saksamaa visiidi ajal türklastele oli muudele nii vormilt kui sisult võõrastav ja väärinuks eurooplaste pingsamat tähelepanu. Kuriteoks rahvuse vastu nimetas Erdogan assimileerumist, mida keegi ei tohiks tolereerida. Eriti, kui ollakse kohal nii suurel arvul – 3,3 miljonit Saksas, üle Euroopa nii 5 miljoni ümber – ja üldsegi mitte ajutiselt.


Ent poliitilist survet riigile suudetavat avaldada ainult kohaliku keele omandamise kaudu, õpetas Erdogan 16tuhandelist kuulajaskonda, ja küsis: miks ei võiks Euroopas olla türklasest linnapead? Või türklased esindada Europarlamendis elukohariike? Lisaksin omalt poolt – teha poliitilisi otsuseid rahvaste nimel, kes neid kunagi majanduspõgenikena oma riiki on lasknud?


Eriti õõvastav kogemus oli publiku reageering üleskutsetele igavesti türklaseks jääda ja ometi rooli juurde pääseda. Vahelehüüded: “Türgi on sinu üle uhke!” ja ovatsioonideks üle kasvavad aplausid olid kui 70 aasta tagused reliktid ühest teisest, kadunud riigist. Kuid see, et näiteks Brüssel saab 20 aasta pärast moslemite linnaks, on paraku reaalne prognoos. Algas seal aga kõik niisamasuguse vastutulemisega teiseusuliste suhtes nagu Berliini mõnes, siseministri poolt ohtlikuks getoks nimetatud linnaosas.


Samal ajal, kui Saksa kantsler Merkel pidas ­iisraeli knessetis kõne, mida küll osa parlamendiliikmeist boikoteeris, sest see peeti saksa keeles, keeles, mida rääkisid shoah’ sooritanud ja mis seega jääb igavesti traumeerima tundlikku juudi hinge! – jah, selsamal ajal säeti Berliinis juudi muuseumis kokku uut näitust teemal “tüüpiline!”, mis on pühendatud levinud klišeedele juutidest ja veidi ka teistest, sest teistsugune rahvus, nahavärv, maailmatunnetamine või seksuaalne suunitlus on tõrjumise eeldused. Kas kõnesolev näitus rassismi hajutada suudab, on küsitav, aga nalja ja lõbusat tuju tekitasid mõned taiesed kindlasti. Iisraeli kunstnik Lahav-Radlmesser (sündinud 1953) näiteks on oma panuse selleks teinud, kogudes hulgemini häbemekarvu, mis tuttidena kõrvuti välja pandud. Osutus, et rassiliste eripärasuste sisendamise piinlikku tööd teevad lastetubades Barbied, keda on riietatud nii asiaadiks kui aafriklaseks, nii saridesse kui burkadesse, isegi juudi palverihmadega käe ja lauba ümber, mis tekitas USAs tuliseid debatte. “Ei ole ju rassismi, antisemitismi ja ühiskonna muude perverssustede materiaalseid ja visuaalseid väljendusvorme kerge intrpreteerida”, nendib kataloog ja küsib teisal, kes üldse on pädev otsustama, millin e nips­ese on anti-, milline filosemiitlik.


Parajasti löövad kirikukellad. On lihavõtted, kristlaste riigipühad. Kui kaua veel? Küsitluse andmeil ei soovi kaks kolmandikku sakslastest, et põhikoolides antaks islamiõpetust.