28.03.2008, 00:00
Shalom ja salam- aleikum Berliinist
See kevad on toonud Kesk-Euroopas elavale maailma probleemid koju kätte ja
mõnikord ka ekstreemselt: Tiibeti iseseisvuse toetajate meeleavalduse
aegu Berliinis valas keegi ennast süütevedelikuga üle ja krapsis
tikku, hädavaevu suudeti noormehe elu päästa. Saksa
välispoliitika solidaarsus Tiibetiga jääb aga
mõõdukuse piiridesse, sest Hiinas on suuremad turuplatsid. Kui
kunagi dalai-laamale ütlesin, kui palju tähendas tema visiit Eestisse
Nõukogude ajal, siis vastas ta, et iseseisvalt Eestilt ootaks
Tiibet nüüd toetust oma sõltumatusele.
Türgi
kogukondade leppimatus “saksa kultuuri juhtiva osaga” Saksamaal
(see takistab harjumuspärast elamist, soovides aktiivset integratsiooni)
oli Berliini islamikonverentsi üks peateema. Tulemuseks on uus
õppeaine saksa üldhariduskoolides, islamiõpetus, mis peab
eos kõrvaldama vaenud ja soodustama üksteisemõistmist
paljurahvuselises ühiskonnas. Türgi peaministri emakeelne esinemine
veebruaris Saksamaa visiidi ajal türklastele oli muudele nii vormilt kui
sisult võõrastav ja väärinuks eurooplaste pingsamat
tähelepanu. Kuriteoks rahvuse vastu nimetas Erdogan assimileerumist, mida
keegi ei tohiks tolereerida. Eriti, kui ollakse kohal nii suurel arvul –
3,3 miljonit Saksas, üle Euroopa nii 5 miljoni ümber – ja
üldsegi mitte ajutiselt.
Ent poliitilist survet riigile
suudetavat avaldada ainult kohaliku keele omandamise kaudu, õpetas
Erdogan 16tuhandelist kuulajaskonda, ja küsis: miks ei võiks
Euroopas olla türklasest linnapead? Või türklased esindada
Europarlamendis elukohariike? Lisaksin omalt poolt – teha poliitilisi
otsuseid rahvaste nimel, kes neid kunagi majanduspõgenikena oma riiki on
lasknud?
Eriti õõvastav kogemus oli publiku
reageering üleskutsetele igavesti türklaseks jääda ja ometi
rooli juurde pääseda. Vahelehüüded: “Türgi on
sinu üle uhke!” ja ovatsioonideks üle kasvavad aplausid olid
kui 70 aasta tagused reliktid ühest teisest, kadunud riigist. Kuid see, et
näiteks Brüssel saab 20 aasta pärast moslemite linnaks, on
paraku reaalne prognoos. Algas seal aga kõik niisamasuguse
vastutulemisega teiseusuliste suhtes nagu Berliini mõnes, siseministri
poolt ohtlikuks getoks nimetatud linnaosas.
Samal ajal, kui Saksa
kantsler Merkel pidas iisraeli knessetis kõne, mida küll osa
parlamendiliikmeist boikoteeris, sest see peeti saksa keeles, keeles, mida
rääkisid shoah’ sooritanud ja mis seega jääb igavesti
traumeerima tundlikku juudi hinge! – jah, selsamal ajal säeti
Berliinis juudi muuseumis kokku uut näitust teemal
“tüüpiline!”, mis on pühendatud levinud
klišeedele juutidest ja veidi ka teistest, sest teistsugune rahvus,
nahavärv, maailmatunnetamine või seksuaalne suunitlus on
tõrjumise eeldused. Kas kõnesolev näitus rassismi hajutada
suudab, on küsitav, aga nalja ja lõbusat tuju tekitasid
mõned taiesed kindlasti. Iisraeli kunstnik Lahav-Radlmesser
(sündinud 1953) näiteks on oma panuse selleks teinud, kogudes
hulgemini häbemekarvu, mis tuttidena kõrvuti välja pandud.
Osutus, et rassiliste eripärasuste sisendamise piinlikku tööd
teevad lastetubades Barbied, keda on riietatud nii asiaadiks kui aafriklaseks,
nii saridesse kui burkadesse, isegi juudi palverihmadega käe ja lauba
ümber, mis tekitas USAs tuliseid debatte. “Ei ole ju rassismi,
antisemitismi ja ühiskonna muude perverssustede materiaalseid ja
visuaalseid väljendusvorme kerge intrpreteerida”, nendib kataloog ja
küsib teisal, kes üldse on pädev otsustama, millin
e nipsese on anti-, milline filosemiitlik.