Shanghai Ekspress vol.1 - linn, mis läheb kell 11 magama
Esimene päev Shanghais. Kõigepealt pidin ma kirjutama lõhnadest ja tunnetest – et lugejal tekiks kohalolekuefekt.
Mina eeldasin orientaalset siginat-saginat, arvates, et Shanghail ja Bangkokil ei saa väga palju erinevusi olla. Aga võta näpust. Lennujaamas võttis mind vastu peaaegu templi-vaikus, puhtus ja kord. Ja see mulje pole kadunud. Ei ühtki tolmukübet, marmorplaadid metroos klantsivad nagu koduses vannitoas, autod magistraalidel sõidavad tasase sahinaga. Ainuke kõva heli on shanghailaste endi jutuvada: nad on veel lärmakamad kui soomlased Tallinna alkoholipoodides.
Ja neid on palju. Shanghais elab 18-23 miljonit elanikku (number sõltub allikast, keda tsiteeritakse, mis omakorda tuginevad erinevatele metoodikatele – kes kui palju eeslinnu arvesse võtab).
Esimene käik on Bundile, jõe-äärsele magistraalile, mille mõlemaid kaldaid palistavad pilvelõhkujad. Huangpu jõgi on tihedalt täis lõbusõidulaevu. Ülaste ja võilillede keskelt saabunud eestlasele on see muidugi...just see, mida suurlinnast eeldatakse. Uhke! Võimas! Siin on isegi Arnolt Rüütel jalutanud!
Kui New York on city, mis kunagi ei maga, siis Shanghai tundub olevat linn, mis läheb kell üksteist magama. Minutipealt kustub kogu pilvelõhkujate hingemattev tuledesära ning maailmakuulsad (isegi veel kuulsamad kui Tallinna kilukarbi-siluett) kõrghooned muutuvad üksikute hõõguvate aknaruudukestega hallideks kolakateks.
Soovitus reisijale: pass hoidke ligi, pildiga dokumenti läheb raha vahetamisel vaja – ja meie moodne ja elektrooniiselt vormistatav ID kaart neid ei veena. Hiinlane jumaldab templeid ja päris-allkirju!
Hoopis teistsuguse mulje jättis Han Long, kus veetsin 12 tundi tõelise turistina. Linn asub kahe tunni bussisõidutee kaugusel Shanghaist ning seda reklaamitakse kui Hiina üht ilusaimat linna. Turisti amet on üks maailma väsitavamad. Sa pead kogu aeg olema elamustele avatud ja väga hea füüsisega. Me ronisime pagoodi otsa (suurest juhist Maost õnnestus päästa vaid kaks Buddha kuju - ja sedagi tänu sellele, et need kaeti hiiglaslike Mao piltidega). Me sõitsime paadiga (ma pildistasin mäluketta täis taldrikusuuruseid roosasid vesiroose).
Me külastasime tee-istandust (kus meile avaldati hiinlannade nooruse ja ilu saladus: roheline tee). Meile näidati järve-etendust, kus kakssada näitlejat liikusid vee peal nagu jeesused ja tekitasid värviliste prožektorite paistel veepööriseid. Romantika kuubis võttis oimetuks, tõsijutt.
Ma olin kuulnud sellest, et valge inimene on hiinlasele eksootika. Eks Eestiski jääda pilusilmade ekskursioonigrupile järgi vaatama. Aga ma ei uskunud, et ma nende jaoks nii tähelepanuväärne persoon olen! Perekonnad palusid mind pulmapildile, ema ulatas mulle oma imiku ja järgmise kaadri tarvis lipsas ka ise pildile. Ma olen nii eriline!
Ma vihkan reiskirju, kus inimene, viibinuna võõral maal paar tunnikest, hakkab asupaiga eksperdina sõna võtma.
Ma ei hakka väitma, et ma Shanghaist midagi tean. Aga mulle meeldib siin – rohkem kui mõneski teises suurlinnas.
