Orulinn: Limmati jõe kallastel paiknevat Zürichit ümbritsevad kohati peaaegu kilomeetrikõrguseks kerkivad mäed. (Foto: Märt Miljan)

Enne esimest kohtumist oli mul Zürichist vägagi selge kujutluspilt: triigitud ja tärgeldatud finantsinimesed liiguvad kalkuleeritud tempoga pankadest sisse ja välja, fassaadidel sahisevad klaasist liftid ning kui viia pilk horisondile, on võimalik näha Alpide lumiseid tippe. Kõik töötab nagu kellavärk, on karge, turvaline ning igavavõitu. Ja nii ongi!

Päevi hiljem Langstrassel ringi jaurates (noh, tegemist on n-ö peotänavaga, punaste laternate ja kõige muu sarnasega) selgub linna teine pale – multikultuurne, suhteliselt vabameelne ja kindlasti päris põnev. Linn on täis pisikesi baare, head elektroonilist muusikat ja galeriisid. Ning loomulikult rihma lõdvaks laskvaid pintsaklipslasi ning bordelle. Ühena vähestest riikidest Euroopas on Šveitsis legaliseeritud prostitutsioon ja töötajail isegi ametiühing.

Välist pilti on konföderatsioon suutnud hoida perfektselt klanituna aastakümneid. Paljudele meist ikka meenub, et neutraliteedirüü varjus sai teise maailmasõja ajal kõvasti raha teenitud natside kulla või sõjasaagiga mehkeldades? Või et selles riigis pole tasuta arstiabi.

Või et naistele anti valimisõigus 1971. aastal. Alati on tundunud, et ühe õige šveitslase peamine probleem võiks olla otsustamine, millal on piisavalt soe, et viia rõdule petuuniad, millist kuurorti valida suusapuhkuseks või mida võtta ette pühapäevadega, kui keelatud on pesu pesemine.

Oojaa, nüüd me jõuame reeglite juurde. Näiteks on minu majas pärast kella kümmet õhtul keelatud vannis käia, kuna veevulin võib häirida naabreid. Paradoksaalselt tohib siiski kasutada vesiklosetti. Samuti pole lubatud rõdul pesu kuivatada. Algul arvasin, et tuulega tänavale lendav voodilina võib põhjustada liiklusõnnetusi, kuid hiljem sain aru, et asi on hoopis esteetikas. Reguleeritus võib vahel vägagi närvi ajada, kuid paljudes valdkondades võin pigem tunnustavalt noogutada, et probleemide tunnistamist ja nendega tegelemist armastatakse siin väga.

See on toonud ka omajagu ootamatuid lahendusi. Kui Tartus otsustati Pirogovi pargis lubada õllejoomist, siis Zürich otsustas 80ndate keskel, et narkosõtlaste paremaks ohjamiseks kuulutatakse Platszpitzi nimeline kesklinna park alaks, kus võib legaalselt tarvitada kangeid drooge ja nendega kaubelda. Mõne aastaga sai Zürichist Euroopa heroiinikute ja kokaiinikute meka, kus “lumisteks tippudeks” olid eri narkootikumide kuhjakesed avalikel müügilettidel. 90ndail kuulutati ettevõtmine läbikukkunuks, kuid suhtumine sõltuvusse kui haigusesse jäi. Praeguseks on Šveits üks väheseid riike, kus on avalikud süstimispunktid ning sõltlased saavad riigi kulul heroiinidoose.

Minule tundub see suhteliselt kulukas lahendus töötavat – Zürichi tänavad on probleemivabad, sõltlased meedikute järelevalve all ning kuigi visalt, annab rehabilitatsiooniprogramm ka pikaajalisi tulemusi.

Võib-olla selle perfektse pealispinna juures ongi kõige üllatavama linna paradoksaalsus ja segaverelisus. Olles aastaid seisnud tarmukalt linnade elukvaliteedi edetabelites juhtkohtadel, ei ole jäänud see puremata sisemisest probleemidest. Leitud on vahel ekstreemseid ja eksperimentaalseid lahendusi, kuid pead liiva alla pole siin peidetud. Igal juhul avastamisväärset leidub linnas kuhjaga.

Kuigi jah, see kõik on väga kallis.