Aeg oli hiline ning immigratsiooniputkas ootas meid juba väsinud ja kurja olekuga vanem onu. Kui lauale kaks passi lõin, siis märkas mees, et ma polegi üksi. Kogu ta olemine, nägu ja hääl muutusid pehmeks ja leebeks. „Kuidas beebil läheb?“ küsis ta ning asus Aafrikale tavatult imekiiresti pabereid täitma. Sarnast sooja suhtumist olen kogenud nüüd juba kolm kuud.

Ugandalased armastavad beebisid. Lausa nii väga, et keskmiselt on igal Uganda naisel kuus last. Tutvusringkonnas on kogu aeg keegi rase, keegi imikuga, keegi kaksikutega. Või keegi, kellel on kõik need kolm juhtumit korraga käsil. Alles nüüd ise emana olen tutvunud siinsete laste kasvatamise tavadega põhjalikumalt.

« Avalehele 1 Kommentaari