Mäletan end alates varasest lapsepõlvest uurimas Herluf Bidstrupi karikatuure ja tegemas mulle asjakohasena tunduvaid lisandusi – esiteks pastakaga ringikesi vedamas ja hiljem daamide kleite värvipliiatsiga roosaks värvimas. Vanemad ei pahandanud, et raamatud ära sodisin. Oleks nad teadnud, et kommunistist Taani karikaturisti tööd võivad kaudselt inspireerida mind kolima ühel heal päeval Kopenhaagenisse, oleks nad raamatud küllap ära võtnud.


Bidstrupi meelisteemad olid armastus ning võitlus rassivaenu ja imperialistliku vallutajaga.


Tänapäeva Taanis ei mäleta ega tea teda keegi ja ta joonistused on vaid plagiaadi kujul jõudnud ühte välismaalastele mõeldud õpikusse. Silmale tundub Taani elu siiani sarnanevat Bidstrupi-aegsele. Naised kannavad endiselt mummulisi kleite ja kontsakingi. Meestel on taas seljas slim-cut ülikonnad, nagu 60ndatel. Kuid vasakpoolsus on haihtunud ja avaldub vaid aeg-ajalt läbi heaoluigavuses vaevlevate noorte suu ja teo. Nemad tahavad oma noortemaja tagasi ühe usuhullu memme käest, kes selle ära ostis ja maha lammutas, kuna sai ilmutuse, et tegu on saatanasigitisega. Bidstrupi kombel rassi- ja klassivahede pärast ei muretse enam suurt keegi peale asjasse puutujate – Taani on olnud uhkete integratsioonisüsteemidega maa, kuid tolerantsusest on saamas ükskõiksus ja see on vähemuskogukonnad kihevile ajanud. Rahvusvähemused pole rahul hariduse ja vähese respektiga, geidel on vähe rahvusvaheliselt tunnustatud glamuuri (selle suurendamiseks peetakse 16. augustil Pride Parade), vabalinn Christiania rahvas ei taha “normaliseeruda” ja oma kodusid kinnisvaraarendajate meelevalda anda...


Tegelemine sisuga on küllap vaevanõudvam kui vormiga. Igatahes on Kopenhaagen silmapaistev disaini- ja gurmeelinn. Kopenhaagenlased ise ei jäta oma ilust, nutikast disainist ja restoranide Michelini tärnidest kõnelemata. Juunis intervjueeris päevaleht Politiken Peter Rømer Hansenit, Kopenhaagenit tutvustava veebilehe www.woco.dk arendusjuhti, seoses järjekordse saavutusega – mingi USA ajakiri hääletas Kopenhaageni maailma parimaks elukohaks ja ilusaimate inimestega linnaks. Hansenilt küsiti, et kas tal on lai naeratus näol, kui ta end peeglist vaatab. Hansen arvas, et räägitakse tema tublidusest PR alal, aga ei...


Politiken arvas, et ta peaks endale õlale patsutama, sest peeglisse vaadates näeb ta nii ilusat meest! Hansen nentis, et on tõesti ilus. Ja et kõik ta sõbrad on ilusad. Et isegi kodutud on Kopenhaagenis ilusad.


Kui satute Kopenhaagenisse ja kogu see ilu teid ära kurnab ning tahaksite tutvuda mõne käimasoleva integratsiooniprojektiga võttes klaasikese või mitu mõistliku hinnaga, siis minge Istedgadel asuvasse latiinobaari La Luna, kus teid tervitatakse hüüdega “Tere tulemast Kopenhaagenisse – Skandinaavia troopilisse pealinna!” ja live-muusika ning mañana-meeleolu mässivad teid sooja embusse. Mañana ei tähenda seal mitte homset, vaid lubadust “Ma teen seda... ühel heal päeval”. La Luna külastus võib tekitada kiusatuse oma kojulend ja firma rahavoog minna lasta ja jäädagi tolgendama tekiilashotide toel tekkinud rõõmsa vastupanu mulli. Ümbritsetuna kohustuslikust ilust.