New Yorki, kus tekkis ja arenes mõnikümmend aastat tagasi muusikastiil nimega hiphop, kutsutakse ka Rhythm Cityks. Muusika on New Yorgis äärmiselt tundlik teema, seda eriti muidugi getodes. Seal võib vale artisti kummardamine tähendada kuuli saamist, sest see, mis meeldib ühele, võib teisele tunduda kultuurilõhestamisena. Ja siin ei ole asi pelgalt selles, et laulu viis ei meeldi, vaid need on sõnad ja mõttesuund, mida räpiga edastada püütakse ning mis teinekord mõne arvates õigelt rajalt kõrvale juhivad.

Hiphop kuulub mustanahalistele. Tõenäoliselt kaitsevad nad seda nii tugevalt just oma mineviku ja sotsiaalse positsiooni tõttu. Selleks, et tumedanahalisi vähegi ühiskonnas arvestama hakataks, on läinud aastasadu, kusjuures alles viimastel aastakümnetel on sinna sulandumine tõepoolest tulemusi hakanud andma. Valgete võimumaailmas elades on hiphop koos kogu oma kultuuriga miski, mis on täielikult nende oma, sest see on nende loodud, nende arendatud ning nende endi verega pitserdatud.

See kultuur on revolutsiooniline, sest suur osa maailma eri värvi rahvaste uutest generatsioonidest elab ja hingab hiphoppi samas rütmis mustanahalistega. See on esimene kord, kui maailm võtab vastu midagi, mida nemad pakuvad.

New York jaguneb viieks suuremaks osaks (kohalikus keeles nimetatakse neid borough’deks) – esimesed kaks on tihedalt asustatud ilusa elu saar ja pilvelõhkujate paradiis Manhattan ning eraldiseisev ja Manhattanilt vaid laevaga ligipääsetav Staten Island. Suurema osa New Yorgist moodustavad nii pindalalt kui rahvaarvult aga kolm kurikuulsat getot: NYC kõige elanikerohkem linnaosa ja tõeline kultuuriväärtus Brooklyn; New Yorgi suurim borough ja keskklassi elurajoon Queens; ning hiphopi sünnipiirkond ja jänkimeeskonna kodukoht the Bronx.

“New York virginitena” ei julgenud me ilma põhjalikumate teadmisteta ohtlike ja vähemohtlike piirkondade kohta ise neid rajoone liiga sügavalt avastama minna ning seda mitte ainult oma nahavärvi pärast, vaid ka seesuguseid piirkondi iseloomustava tõeliselt suure kuritegevusreitingu tõttu. Midagi neist kolmest me siiski aga nägime.

Kõige rohkem saime uurida Manhattani saare “getot” Harlemit ja kuna agulite üleüldine ilme on New Yorgis sarnane, siis võib nende kõigi põhjal ühe jutu kokku voltida küll.

Getoelu vastab sellele, mida filmides näed, ja võib kohati olla veel palju hullemgi. Elatakse tihedalt üksteise kõrval olevates majades, kust viib tänavale käsipuudega trepp, millel noored päevad läbi istuvad, suitsetavad, naeravad ja muusikat naudivad. Elatakse ka suurtes kortermajades, mille ­tänavakorrused on jagunenud väikesteks poodideks.

Paljud poed on pankrotistunud ning nende metalluksed ja turvakardinad on täis grafiteid, Run-DMC mälestustahvlit meenutavaid joonistusi ning arvamusavaldusi poliitika, politsei ja vaenlaste leeri kohta. Getod on New Yorgi kõige mustem (ja siin ma ei mõtle nahavärvi, vaid prügi) osa, kuigi kogu linn on tegelikult üsna räpane. Kui “valgete linnajaos” toimub elu peamiselt kuskil seinte vahel, siis getoelu leiab aset tänaval.

Trepipealsed, poe-esised, kivimüürid – kõikjal istuvad inimesed. Neile lisanduvad veel ringiuitajad (see on see bisnis, mida mustanahalised ajavad), autodes tšillijad jms. Ja enamasti ollakse grupeerunult: lapsed vanemate, vanavanematega ning kõiksuguste onu- ja nõbulaadsete sugulastega (see on see perekultuur, mis neile nii tohutult oluline on), noored sõpradega ning “mamad” omavahel. Ja teisi üle trumbata ning poosetada üritatakse siis igal võimalikul viisil. Kui kellelgi on näiteks mingi tsikkel, siis sellega sõidetakse tänavat pidi edasi-tagasi vähemalt 30 korda. Peamiselt püütakse tähelepanu aga autode, riiete ja, mis kõige olulisem, ketsidega.

Kuna mustanahalised on väga elavad ja kirglikud inimesed ning kuna nende kõige suurem kirg on usk, siis usulevitajaid, piiblitõlgendajaid ja muid selliseid arvamusavaldajaid leidub nii tänavanurkadel kui ka metroorongides. Ja nad teevad seda nii tohutu entusiasmiga, et mina näiteks ei tea, kas üldse olen võimeline nii elavalt ja palavalt midagi austama. Tänavanurga piiblitõlgendajal on käes the Book ning ta väljendab eri lõikude ja mõtete abil ikka seda ühte peaideed: God is great! Möödujad tulevad temaga kergesti kaasa – omavahel jagatakse tõekspidamisi, koos nutetakse, koos elatakse välja, koos usutakse. Ja just nimelt see pühendumine oma usule ajendab neid sinna tänavale rääkima minema, mitte tingimata raha. Kuigi rääkimine on siin tegelikult vale sõna, sest piiblitõlgendajad kasutavad kõnelemiseks mingisugust laulmise ja karjumise vahele jäävat tooni.

Seevastu need, kes metroos usku käivad levitamas, teevad seda tihtipeale raha pärast ning enamasti ühendatakse religioonijutt vajan-abi-juttudega. Kellel on vaja raha kooliminekuks, kellel arstiabiks, kellel maailma parandamiseks. Metroosid kasutatakse raha küsimiseks just seepärast, et getos omasuguste vaeste seas ei annaks sulle keegi midagi, aga metroos liigub erinevaid inimesi (mustad, valged, kollased, rikkad, vaesed, turistid) ja lihtsalt tõenäosus raha saamiseks on palju suurem, sest ameeriklased on üldjuhul väga abivalmid.

Getodes on inimesed muidugi nahavärvi järgi paigutunud, see tähendab, et mustanahalised, latiinod, aasia päritolu inimesed ning valged elavad kõik eraldi n-ö kommuunides. Teineteist tihtilugu peljatakse ja rassidevaheline võitlus on nähtus, mis kohe kindlasti veel maailmast pole kadunud. Ja isegi kui Manhattanil võid elada kõiksuguste rahvastega külg külje vastas, siis slumm on kuidagi isiklikum piirkond, kus maadejagamine on igapäevane bisnis.

Turistina getosse minnes tuleb kindlasti näida rahuliku inimesena, kes oleks seal just nagu varemgi korduvalt käinud ega erista kedagi nahavärvi järgi. Siinkohal tuleb kindlasti olla ettevaatlik n-word’i (ka eesti keeles) ja samuti sõna black kasutamisel. Kui sa küsid kohvikus – ja seda nüüd siis ka mujal Ameerikas, mitte ainult getodes – musta kohvi (black coffee), siis on see rassism. Tuleb öelda plain coffee. Ja mustanahalised on african americans, mitte n-tähega algava sõna esindajad. Omavahel küll, aga mitte teist nahavärvi inimese jaoks.

Kindlasti ei ole soovitatav neile ka otse silma jõllitada või suu ammuli kellegi suurt nina vaatama jääda. Samas on neile suureks komplimendiks see, kui nende lapsi kiitma lähed.

Getodes on palju tohutult sõbralikke piirkondi, aga on ka selliseid, kus püssilasuhelid on sama tihedad kui Viiendal Avenüül ummikus seisvate taksode tuututamised (2009. aastal tapeti New Yorgis 461 inimest; väikseim arv alates 1960ndatest – Toim.) või kus on lubatud liigelda ikka ainult “houmidel”. Vägivald ja vaesus on sealse ühiskonna paratamatu osa ning kahjuks annavad paljud selles, mida nad ise nimetavad ikka ­sõnapaariga “the game”, oma elu. Kurb on, et tihti ei ole see nende noorte endi valik, aga tühi kõht ning peaaegu olematu peavari panevad narkootikume müüma, mis on aga juba saatanale sõrme andmine.

Getoelu on karm ning suurem osa Eestit sellist elu ette ei kujuta.

See-eest suudavad nad hoida imelist ühtsust ja see on see hiphopi kultuur koos usuga jumalasse, mis neid hoolimata raskustest edasi viib.

Ja kuigi hiphopi kui elustiili lahutamatud osad on relvad, dope ja vaesus, on ta ka tohutuid masse ühendav osa kultuurist, mille järgimine võib teinekord osutuda hoopis pääseteeks getoelu paratamatustest.

If a man tests my stye
I promise he won’t like my reply
Boom boom bye bye