Somaalimaale ja tagasi
“Üksi ma sinna ei lähe!” deklareeris mu sõber Liisa veidi enam kui aasta eest Skype’is, tema Helsingis ja mina Los Angeleses. Veel enne kui need sõnad kõlada jõudsid, olin ma teinud otsuse, et reisin samuti veel ühe korra Somaalimaale, endisesse Briti protektoraati Aafrika sarvel, Punase mere kaldal. Ja kuna ma arvasin, et Liisa ei pruugi hetkel vääriliselt hinnata kõiki neid piraadilugusid, mida räägitakse Somaalimaa naabrist Somaaliast, siis vastasin lihtsalt:
“Muidugi. Ma tulen sinuga koos!”
Me lahkusime jaanuari algul ja lendasime Emiratesi kuueteisttunnise nonstoplennuga Los Angelesest Dubaisse. Järgmisel varahommikul, ikka veel ööpimeduse varjus ja pärast mõnetunnist und lennujaamahotellis, naasime me lennuväljale, et võtta ette oma teekonna teine osa.
Kuigi Dubaist olid parajasti väljumas lennud Kabuli, Djiboutisse, Mogadishusse, Khartoumi, Riadhi, Beirutisse, Karachisse, Bagrami ja teistesse paikadesse, mis tõid silme ette pilte Dante “Põrgust”, polnud väljuvate lendude tablool nimetatud kohta, kuhu lootsime sõita meie: Somaalimaa sadamalinna Berberat, kust meie teekond pidi maad mööda jätkuma Somaalimaa pealinna Hargeisasse.
Keegi teadis kinnitada, et ekraanidel on välja kuulutatud ainult lennu lõppsihtkoht Mogadishu ja et teel sinna teeb lennuk vahemaandumise Berberas. End üsnagi ebakindlalt tundes ronisime õhusõiduki kabiini ning kolm ja pool tundi hiljem maandusimegi Berberas, just nagu lubatud oli.
Kui me jalutasime tagasihoidliku, kuid puhta terminalihoone poole, tuli mulle meelde mu kunagine esimene reis Somaalimaale, see, kuidas olin pildistanud reisijaid, kes otsisid oma vara keset terminalipõrandat kuhjatud kohvrihunnikust. Valvur, üle huulte voolamas somaalikeelsete väljendite kuulipildujatuli, ründas mind otsekohe. Mind abistanud Abdil õnnestus mees maha rahustada, kuid alles hiljem sain ma teada, mida valvur talle öelnud oli: “Miks ta seda teeb? Tahab ta näidata maailmale, kui vaesed me oleme?”
Siinkohal tulebki öelda, et ainsad korrad, mil ma end Somaalimaal veidi ebaturvaliselt olen tundnud, on seotud fotografeerimisega. Selle suhtes on inimeste reaktsioon olnud enamasti negatiivne, olgu selleks siis etteheitev sõrmeviibutamine või oma näo kohene kinnikatmine. Religioosne keeld luua pilte elusolenditest on siin vägagi elujõus. Samas väärib märkimist, et kuigi enamik Somaalimaa elanikke on veendunud sunniidid, pole islamit siin sellegipoolest riigiusuks kuulutatud.
Seekord ma igatahes fotoaparaati välja ei võtnud ja ka vihane valvur jäi ilmumata. Abdi võttis passid ja naasis nendega veidi aega hiljem, mõlemas sees Somaalimaale sisenemist lubav viisa.
Somaalidel on rikas ja pika ajalooga kultuur, millega lähiminevik on üsnagi brutaalselt ümber käinud. See oli aastal 1960, kui senine Briti protektoraat Somaalimaa iseseisvus. Viis päeva hiljem juhtus sama ka senise Somaali Territooriumiga, mida varem haldas ÜRO egiidi all Itaalia. Kaks maad moodustasid üheskoos Somaali Vabariigi. 1969. aastal võttis sõjaväelise riigipöörde ja massimõrvade abil võimu aga Mohamed Siad Barre ning algas kodusõda. Paljud somaalid põnesid Soome, Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Alles 1991. aastal õnnestus Somaalimaal viimaks kibe sisesõda lõpetada ja kuulutada valja enda kui Somaalimaa Vabariigi iseseisvus.
Somaalimaa valitsus valitseb demokraatlikult kogu oma kindlatesse piiridesse mahtuvat valdust ning siin ei ole piraate ega kaost. Kui Somaalimaa senine president 2010. aastal uued valimised kaotas, õnnitles ta võitjat ja andis ametiposti oma järeltulijale üle. Kuid sellegipoolest arvab peaaegu kogu maailm, et Somaalimaa on Somaalia osa.
Somaalimaa lõunanaaber Somaalia on seevastu tuntud mereröövlite, kaose ja ebademokraatliku valitsuse poolest, mis “valitseb” tegelikult vaid väikest osa oma territooriumist. Sellegipoolest tunnustab peaaegu kogu maailm Somaaliat iseseisva riigina.
Hargeisa südalinnas pjedestaalile aidatud lahinguarmidega hävituslennuk on kujukas ausammas Somaalimaa sõltumatusele.
Berbera kitsaid tolmuseid tänavaid täitis rahvasumm. Siin oli lumivalgetes pükstes ja särkides mehi ja naisi, kelle pikad kehakatted meenutasid india sarisid, ainult et juukseid kattis siinkandis värviline sall. Olin kuskilt lugenud, et Berberas on muljetavaldavaid maju, mis ulatuvad Osmanite impeeriumi aegadesse, kuid kõik, mida ma läbi kesklinna sõites nägin, olid madalad plekk-katustega hütid. Kaamelid ja kitsed aeglustasid meie edasiliikumist.
Adeni lahe äärde rajatav resort hotell Maansoor — ühekordsetest tsementplokkidest koosnev multipleks — on ainus paik Berbera ja Hargeisa vahel, kus reisijad peatuda ja puhata saavad. Meie eine oli Somaalimaale tüüpiline, koosnedes kaameli-, kitse- ja kalatoitudest. Sõime väljas, kõrvetava päikse eest varjuga kaitstud, vaadates veidi eemal olevat gruppi valgetes riietes araablasi, kes olid siia tulnud Ühendemiraatidest treenima oma pistrikke.
Lõunasöögi järel suundusime avastama lähedalasuvat inimtühja randa, mille vesi kutsuvais toonides asuursinine. Meie pettumuseks kattis muidu nii imelist liiva siin-seal õhuke naftakile. Oli see reostus mõnelt möödunud laevalt või loomulik leke Somaalimaa väidetavasti hiiglaslikest ja veel kasutusele võtmata maardlatest, on minul võimatu öelda. Vaadates tagasi Berbera poole, võis silmapiiril märgata sadamakraanade tillukesi tumedaid siluette.
Veetsime järgmise tunni, sõites 70 kilomeetrit mööda peaaegu tühja kaherealist teed — sillutatud, kuid märgatavate aukudega teed — Hargeisa poole. Mäenõlvu kattis madal põõsastik, siin-seal torkasid silma kaljud või üksikud madala võraga puud. Vaheldust taimestikule pakkusid harvad kaamelikarjad, hõredalt rahvastatud külakesed ning kahest-kolmest mehest koosnevad kontrollpunktid tee ääres. Mina pole end Somaalimaal kunagi tõeliselt hädaohus olevana tundnud. Siiski, kuna Somaalimaa valitsus muretseb õnnetuste pärast, mis võivad väliskülalisi tabada, on kõik välismaalased linnadest lahkudes kohustatud kasutama neid saatva turvamehe teenuseid. Seega istus ka meie kaheautose kolonni juhtsõidukis relvastatud valvur, kes jäi meist maha alles Hargeisa äärelinnas.
Ambassadori hotell paikneb linna kaguosas ja vaatab tänu oma mäeküljel olevale asukohale üle platoost, millel asub suurem osa Hargeisat.
Kuigi hotelli katusel istus meie saabumise ajal kaks raisakotkast, lõi Ambassador oma avarate ruumide, moodsa kanalisatsiooni ja internetiühendusega kohemaid koduse ja turvalise tunde. Sõbralikud hotelliteenistujad, kelle univorm koosnes mustadest pükstest, valgetest triiksärkidest ja mustadest kikilipsudest, suurendasid oma kohalviibimisega komforti veel kraadi võrra.
Hargeisa on rajatud jõekaldale ning kuigi jõesäng on minu külaskäikude ajal olnud alati täiesti tühi, on ta kohalike sõnul vihmaperioodil täis mäslevat vett. Linna muldtänavaid täidavad läänelikus riietuses mehed — paljud neist professionaalse korvpalluri pikkused — ja rõõmsalt üksteisega vestlevad naised, mõnel seljas erk burka, teistel ümber pea mässitud juba tuttavad eredavärvilised sallid. Ka autode tuuleklaase kaunistavad sageli punased, rohelised, oranžid ja sinised riideribad. Ning kuigi Somaalimaa on vaene maa, pole ma oma kahe reisi jooksul seal veel näinud ühtegi kerjust. Mitte kunagi.
Oli aeg lahkuda. Me istusime taas kord eraldusmärkideta lennukisse ja avastasime, et pardakaardil määratud kohad ei omanud mingit tähtsust.
Kuna puudusid ka stjuardessid, siis ronisime lihtsalt üle vahekäiku kuhjatud pakkide lähimate vabade toolideni, sikutasime nende seljatoe võimalikult üles ning tõusime end turvavööde puudumisest segada laskmata õhku, et Djibouti kaudu tagasi Dubaisse saada.
Liina esialgne mure Somaalimaale reisimise pärast oli olnud ainult osaliselt põhjendatud. Somaalimaal viibimine ei ole rohkem ohtlik — tõenaoliselt on see isegi vähem ohtlik — kui Saksamaa autobahn’il autosõidu ettevõtmine. Somaalimaale ja sealt tagasi saamine on võib-olla veidi teistsugune teema.
■Riigivorm: presidentaalne vabariik
■Pindala: 137 000 km2
■Rahvaarv: umbes 3 500 000
■Enamik maailma riike ei tunnista Somaalimaa iseseisvust
