Soomlased ­liputavad rootslastele

6. detsembril tähistab Soome iseseisvuspäeva, kuid lipud olid Helsingis vardas ka täpselt kuu aega tagasi. 6. november on Eesti põhjanaabritel liputuspäivä ehk siis lipupäev, kuid soomlastega ei ole sel tähtpäeval tegelikult midagi pistmist; tegemist on hoopis Ruotsalaisuuden päivä’ga ehk siis rootsluse päeva pühitsemisega. Huvitaval kombel on Rootsi riigis endas püütud selle päeva aluseks oleva tähtpäeva tähistamist igati unustada – ja samas võiksime meie seda päeva hardalt meenutada ka Eestis.

On veel üks koht, kus tänavune 6. november oli eriti tähtis, ja see on Saksamaal asuv Lützeni linn. Just selle linna lähistel on vana lahinguväli, kus 375 aastat tagasi langes lahingus Gustav II Adolf, keda rootslased teavad kui sõjakuningat ja seetõttu temast uhkusega rääkida ei julge (või ei taha). Meile ja mulle isiklikult on ta mees, kes asutas Alma Mater’i ehk siis Tartu Ülikooli ja väärib seetõttu kiitust, Põhja-Saksamaal on ta aga kuulus just oma viimse Lützeni lahingu tõttu, kus märtrina langenud protestantliku Rootsi kuninga juhtimisel hävitati põhjalikult katoliiklaste armee.

Soomes on Ruotsalaisuuden päivä ajalugu olnud üpriski vastuoluline. Kohalikud rootsi soost poliitikud asusid rahvustunnet ja rootslaste ühtekuuluvust pühitsevat päeva tähistama 1908. aastal. Mõistagi oli imperiaalsete kalduvustega sõjaka Gustav II Adolfi sidumine oma pühaga väga tähendusrikas samm. Veel 1930. aastatel kaasnesid pühitsemisega tänava­kaklused soomlastega, täna aga lehvivad siniristilipud rõõmsalt kogu maal ja kuigi Rootsi poolt kohale tuhisev sügistorm üritab neid kaasa haarata ning mutta paisata, on kaklusest asi kaugel. Kakskeelsus on siin elunorm; poliitilise korrektsuse nimel väänavad soomlastest poliitikud endast vähemalt käibefraase på svenska välja ja rootsikeelsed räägivad nagunii soome keeles vabalt.

Kas peaksime sellest midagi õppima? Ilmselt küll. Esmalt mõistagi seda, et teatud arengufaasis on üks väike mordaboi isegi kakskeelses riigis täiesti paratamatu. Teisalt ehk sedagi, et vastuolude parimaks parandajaks on pikalt koos veedetud aeg, mitte liigsage hämara tähendusega võõrsõna integratsioon kasutamine. Eesti on küll ametlikult ühe riigikeelega, kuid kuna oleme polariseerumise ajastus, oleks vist targem õrnalt pidureid vajutada ja ka teisi meil räägitavaid keeli tunnustada. Selleks pole tegelikult vaja teha muud kui lisada üks täht ühe meie lipupäeva nimele.

Eestis 14. märtsil pühitsetav emakeelepäev on väga selgelt ja jõuliselt polariseeriv püha, sest pühitseb ainult ühte (õiget) emakeelt, aga Eestis on ju tegelikult kasutusel väga erinevad emakeeled ja nagu kõik emad, vääriksid ka kõik emade keeled võrdset austamist.

Mis oleks, kui me juba järgmisel aastal peaksime hoopis emakeelte päeva? Päeva, mille hüüdlauseks sobiks ehk: “Üks riik, mitu emakeelt!” Ja lipuvarrastesse heiskame erikeelselt rõõmustades kõik koos sinimustvalge.