JAANIPÄEV STONEHENGE’IS: Kuus tundi keset vihmast põldu. Riina Õun

Olles muidu igapäevaselt turistidele avatud, tekib kord aastas kõigil soovijail võimalus koguneda iidsesse matmispaika päikesetõusu vastuvõtule, tähistamaks suve pööripäeva, mil päike maale kõige lähemal asub. Tavapärase väikese külastustasu asemel on pääs mälestusmärgi juurde prii, kuid külalised peavad omavastutuslikult täitma mõningaid tingimusi, kaitsmaks mälestusmärki ning tagamaks meeldivat koosolemist. Näiteks on keelatud asjade/tegevuste nimekirjas telkimine, lõkke tegemine, koerte, magamiskottide, klaaspudelite kaasavõtmine, kivide otsa ronimine jne.

Stonehenge asub Londonist tunniajase rongisõidu ning veerandtunnise bussisõidu kaugusel. Sealt edasi omal jalal üle aasade, küngaste ja lehmakookide eemalt paistvate varemete poole. Juba hämardudes oli Stonehenge'i ümbrus rahvast tulvil ning inimesi aina vooris juurde. Midagi Woodstocki-sarnast. Väidetavalt kogunes sellest iidselt maagilisest ööst osa saama ligi 30 000 inimest. See oli justkui pooliku korraldusega hipifest - valgustuse, veeganite toiduputkade ning hüpermodernsete välivetsude kohaletoomise eest oli küll hoolitsetud, kuid täiesti tähelepanuta oli jäänud ürituse muusikaline pool. Tegelikult oli võimendatud muusikat lausa keelatud asjade nimekirjas mainitud, kartuses et see võib kividele kuidagi negatiivselt mõjuda. Kogu meelelahutus oli jäetud rahva oma teha, siin-seal leidus improviseerivaid musitseerijaid, nagu isetegevuslased Viljandi folgi ajal. Väga armas, kuid üsna vähekvaliteetne.

Ebameeldivaks seigaks oli õhtust varahommikuni kestev, vaheldumisi tugevnev/nõrgenev vihmasadu. Kes külastajaist üritas kilekottidesse mässituna veidi tukkuda, kes pidi külma vältimiseks aina musitseerivate gruppide vahet liikuma, et end rütmis liigutades vähegi soojendada.

Parema muusika puudumisel kõlbas ka krišnaiitide soigumine, hüpnotiseeriv mantra mõjus pikapeale lausa uskumatult positiivselt! Oli seal nii trummiringe, improvisatsiooniluulet, niisama karjumist kivimürakate vahel kui ka beatbox'i, ja iga eneseväljendus läks kaubaks! Kuus tundi keset pimedat vihmast põldu tuli ju kuidagi parajaks teha! Puudus eestlastele harjumuspärane jaanipäevalõke, oli vaid kaks kehvakest metallvõredega hoolikalt ümbritsetud tulekollet, mille ääres end väheke soojendada sai. Öösel bussid enam ei sõitnud, nii et auto puudumisel polnud ka kusagile pageda. Päästee olnuks ilmselt vaid kiirabiauto, mida seal ka arvukalt igaks juhuks leidus. Üritusel oli sajule vaatamata mõnus meeleolu ning päris lahe oli koos tuhandete hipidega iidsete varemete keskel jämmida. Vastu hommikut tuli etendamisele druiidi kombetalituselaadne performance, või miski, millisena kujutati ette muistset paganlikku rituaali. Peale kellaajalist päikesetõusu, kolmveerand viie paiku, millest läbi vihmapilvede küll suurt aimata polnud, oli suurem osa vapralt öö vastupidanuist juba aldis lahkuma. Esimene buss asus liikvele kell viis. Kes tuigerdas vaevu püstijalu püsides kodupoole, kes pidi hommikuks tagasi suurlinna tööle ruttama.