Streik sinise laotuse all
Lennureis pole ammu enam midagi erilist või kättesaamatut. Pigem meeldivalt kiire tee ühest punktist teise jõudmiseks. Üle piiri minek on nii tavaliseks muutunud, et ma pole vaevunud isegi oma passi kehtivusaega jälgima. Hiljuti saadeti mind vananenud passiga check in’ist tagasi koju ja järgmine kord lennujaama saabudes ei suutnud ma tuvastada, kuhu olen pannud pileti. Keerasin koti pahupidi ja leidsin reisidokumendi kosmeetikakotist niiske nuustiku alt. Sõbrad, kes mõlema situatsiooni tunnistajaks olid, arvasid, et nii see kõik kunstnikel käibki.
Seekordseks Zürichisse lennuks valisin turvalisena tunduva SASi. Põhjamaine kvaliteet ju! Vaatamata Tallinna pea 30ni ulatuvale külmakraadile väljus Estonian Airi poolt teostatud Tallinn– Kopenhaageni lend ühegi probleemita. Stjuardessid naeratasid malbelt ja kasseerisid pakutava lõunasöögi eest raha.
Maandusin Kopenhaagenis. Kolasin mööda lennujaama, hoides silma tablool, kuhu peatselt pidanuks ilmuma lennu värava number. Selle asemel ilmus sinna suur rasvane cancelled. Õigemini ilmus sinna ülevalt alla jooksev cancelled’ite rida. Lükkasin oma halvastipöörlevate ratastega käru transfercenter’i suunas. Mille pagana pärast maksan ma nii suurt lennujaamamaksu, kui nad isegi kärude rattaid jooksma ei suuda panna, mõtisklesin pahuralt. Vajusin kogu keha raskusega kärule selga, et seda niimoodi liikuma sundida. Ma veel ei teadnud, et lennujaamamakse olen maksnud selle eest, et siin kaks päeva peavarju saan.
Transfercenter oli inimestest pungil. Trügisin oma kiuksuva käruga seina ja inimeste vahele. Kuskil seal pidi järjekorra lõpp olema. Masin, mis tavaliselt järjekorranumbreid väljastab, oli üle kleebitud kritseldusega out of order.
Selliseid järjekordi ei mäleta ma isegi nõukogude ajast. Ilmselt ei ole Eestis lihtsalt nii palju inimesi kui Kopenhaageni lennujaamas. Hetkeks oli mul kahju, et järjekord Eestis ei lookle – siis oleks siin vähemalt iga kolmas persoon teretamist või kõnetamist vajav. Minu taga seisis Iiri rootslane ning pajatas iirlaste eripärasustest läbi rootslase silmade. Korralik iirlane istuks siin rahuga maha ja võtaks cup of tea järjekorrast väljagi tegemata, seni kuni välimusetundlik rootslane oma soenguželee püsivuse pärast muretseb.
Vahepeal oli SAS oma käepikendused rahva sekka saatnud toimuva kohta infot jagama. Pilootide streik! Ilmselt ei lenda ka homme miskit. Õhtu eel sain siiski leti juurde. Teisel pool oli puruväsinud, punaseks tõmbunud silmadega naisterahvas. Arvuti ei allunud talle juba ammu ja programm keeldus broneeringut tegemast. Mind pandi hommikusele lennule ning suruti pihku hotelli ja takso vautšer. Puhvetilauas head-paremat nautides tundsin korraks isegi heameelt laastava streigi üle. Huvitav, et kõht ja mõttelaad nii tugevas ühenduses on.
Varavalges ajasin end taas lennujaama. Siin oli kõik muutusteta. Nüüdseks oli lihtsalt pandud üks mees valjuhääldajatest iga 10 minuti järel hüüdma, et tegemist on lendurite mitteametliku konfliktiga ja seetõttu on enamik lende tühistatud. Lennujaam oli täis hallidesse t-särkidesse riietatud SAS-lasi, kes ülima abivalmidusega hädalisi nõustasid. Peamine tegevus oli kõik lennujaama sisenevad inimesed taas järjekorda suunata, kus nad oma pileti ümber saavad vahetada. Kõigest poolteise tunniga õnnestus mul saada pilet õhtusele SWISS-lennule, mis ei tähendanud muud kui 12tunnist ooteaega.
Poole päeva peale hakkas asi titanicliku desperaatsuse jooni võtma. Tegin abituid katseid väheste, kuid siiski lahkuvate lendude ootelehele nihverdada. Võimatu. Swiss polnud sugugi nii sõbralik kui süükoormat kandev SAS. Pigem olid nad pahased kogu korralageduse pärast.
Lõpuks oli lennuni jäänud kaks tundi ning mul õigus end sisse tšekkida. Mu süda võbises. Kas ma ikka saan peale? Esiti võeti ette õige piletiga inimesed. Siledad ja kasitud šveitslased. Tundsin end nagu sõja eest põgenev räbalates pagulane, kellel pole õigust millelegi. Annuse adrenaliini lisas olukorrale nõuanne naiselt, kelle käest oma kaks päeva tagasi laekunud pagasi saatust uurisin: kui teil on olemas bronn, siis kaduge siit nii kiiresti kui võimalik. Ärge isegi mõelge oma pagasile. Homme on oodata peale jätkuva streigi ka lumetormi.
Hoidsin hinge kinni hetkeni, mil lennuk rattad maast lahti rebis. Lõpuks julgesin enda ümber ringi vaadata. Minu kõrval oli vaba koht. Eemal silmasin veel paari. Ka äriklass oli tühi. Mind tabas maailmaparandajalik äng ning viha kaastundetu maailma vastu, kellel ei ole mugav uppujale kätt ulatada. Mahajääjaid oli ju palju.
SASile annab autor hindeks 2 punkti streigi ja 5 punkti kehvast olukorrast inimlikult väljatulemise eest. Swissi autasutab autor 5 punktiga tasuta õhtusöögi ja 2 punktiga ebasõbralikult külma teenindusega seoses.
Marsruut: Tallinn-Copenhagen-Zürich
Hinne: 5/2
