kohver-kolumn-Dilma

Dilma Rousseffi valimine presidendiks on Brasiiliale sama tähtis kui endise metallitöölise ja Töölispartei juhi, Luiz Inácio Lula da Silva, hellitavalt Lula, valimisvõit 2002. aastal. Olgugi et pärast kaht mandaati on Lula valitsus rahva seas erakordselt populaarne, ei tulnud samasse parteisse kuuluva Dilma võit kergelt.

Äsja lõppenud valimisvõitlust peetakse Brasiilia 20aastase demokraatia ajaloos üheks kõige silmakirjalikumaks ja räpasemaks. Opositsiooni strateegia koosnes laimukampaaniast, millele aitas kaasa enamik meediakorporatsioone, USA Teeklubiga sarnanevad paremäärmuslikud jõud ning katoliku ja evangeelse kiriku kõige fundamentalistlikumad esindajad. See sisaldas samu võtteid, mida kasutas USA Vabariiklik Partei viimaste presidendivalimiste ajal. Nagu Obamalegi, püüti Dilmale kleepida külge moralistliku alatooniga silte: terrorist, ateist ja “lastetapja”. Samuti püüti temast luua pilti kui Lula marionetist ja leiutisest.

Agressiivsest kampaaniast hoolimata andis 56 protsenti valijatest oma hääle valimiste teises voorus Töölispartei kandidaadile. Dilma, sündinud 1947. aastal, on 1930. aastatel Brasiiliasse emigreerunud bulgaar­lase ja brasiillanna teine laps. Tema võidul on nii sümboolne kui ka poliitilis-programmiline tähendus. Esimest korda ajaloos sai presidendiks naine. See annab alust loota, et naiste õiguste küsimus saab rohkem avalikkuse tähelepanu. Ja kuivõrd ta osales nooruses sõjalise režiimi vastases tegevuses, mille eest ta mõisteti 70. aastatel kolmeks aastaks vangi, loodetakse, et endise gerilja asumine riigijuhi positsioonile võimaldab avatumalt rääkida ka diktatuuri ajal toime pandud kuritegudest.

Kuid presidendi tiitli tagas Dilmale siiski rahva tunnustus vasaktsentristlikule poliitilisele projektile, millele pandi alus Lula valitsuse algusaastail. Dilma osales vahetult selle poliitilise suuna formuleerimises, esmalt energiaministrina ja pärast juba valitsuskabineti ministrina. Tema koordineeritud suurprojektid mängisid strateegilist rolli regionaalses ja sotsiaalses arengus ning aitasid ära hoida Brasiilia langemist majanduskriisi.

Kahtlemata muutis valitsuse vasaktsentristlik poliitiline suund miljonite brasiillaste eluolu. Progressiivse sotsiaalpoliitika tulemusena ületas viisteist miljonit brasiillast vaesusepiiri ja kakskümmend viis miljonit kaasati keskklassi tarbimiskultuuri. Juurde tekkis miljoneid uusi töökohti ning töölisklass laiendas oma kodanikuõigusi. Sisemaale loodi uusi riiklikke ülikoole ja ametikoole. Väiketalupidajad suutsid tänu pangalaenudele ja valitsuse toetusele laiendada oma tootmist. Sotsiaalsete liikumiste kriminaliseerimise asemel pidas valitsus tähtsaks hoopis dialoogi. Ka välispoliitikas võeti uus suund – tugevdati poliitilisi ja majandussuhteid Ladina-Ameerika ja Aafrika riikidega ning vähendati sõltuvust USAst. Uut välispoliitilist hoiakut on väga tabavalt kirjeldanud Brasiilia muusik ja helilooja Chico Buarque: “Lula ei räägi peenelt Washingtoniga ega jämedalt Boliiviaga.” Samuti astuti suuri samme kultuuri ja meedia demokratiseerimise poole.

Kuigi Lula valitsus suutis kasvatada kollektiivset hüve, jäid edusammud struktuursete reformide osas üsna kesiseks ja eliidi privileegid jäid puutumata. Nii jääb Dilmale ülesanne mitte ainult jätkata ja süvendada Lula poolt alustatut, vaid liikuda otsustavalt edasi ka struktuursete muudatustega. Ta on lubanud teha lõpu viletsusele ja tõsta riikliku koolihariduse ning tervishoiu taset. Tähelepanu vajavad ka maa- ja poliitiline reform ning kodanikuühiskonna nõudmised osaleda aktiivsemalt poliitiliste otsuste tegemises. Kuid suurim väljekutse seisneb ilmselt kapitali-töö konflikti lahendamises. Ühelt poolt püüab finantssektor kõrgete intressimäärade kaudu säilitada oma privileege. Teisalt nõuavad kasvav töölisklass ja vasakjõud tööpäeva lühendamist, progressiivset maksureformi, miinimumpalga kasvu ning riigi suuremat rolli majanduses. Tingimused struktuurseteks muudatusteks on olemas, valitsusparteid saavutasid viimaste valimistega enamuse nii parlamendis kui ka senatis. Kas Dilma suudab viia ellu vasakpoolseid reforme, sõltub ka sellest, kuidas erinevad ühiskondlikud grupid käituvad ja valitsusele survet avaldavad.