Marika Villa: Bellevue lossi päkapikud
Kõik algas majaehituseks tehtud laenust, mida siis veel Nordrein-Westfaleni peaminister võttis miljonärist perekonnatuttavalt, ah ei, hoopis tolle naiselt, ning ei, üldse mitte tuttavalt, kuigi perekonniti läbi käidi, ja ainult pool miljonit pikaajalist, mis juba tagasi makstud, jne. Keerutamist laenu ümber oli rohkesti ja esmalt kõike salanud president tunnistas hiljem just niipalju, kui ajakirjanikud avalikustanud olid. Jah, laenu protsent oli soodsam kui pangas, kuid mingeid soodustusi laenaja polevat pälvinud. Siinkohal sai käiguõiguse opositsioon ja on seda kasutanud täiel määral. Tuli ainult vaadelda perekond Wulffi puhkusereise ja osavõtte mitmesugustest kutsega üritustest, kui pinnale ujusid väljamakstud tuusikud ja teiste poolt tasutud arved. Ilmnes, et perekond Wulff ei näinud selles midagi kriminaalset, vaid kasutas ärimeeste-ettevõtjate teenuseid, neist justkui teadmata. Hotelli luksnumbris elanu saab arve tavalisele kahe inimese toale ega märka? Raamatu avaldamiseks pole tarvis otsida sponsorit, sest juba leitud? Soodne, kui rahastajad soovivad jääda anonüümseks: pole tarvis kedagi tänada! Saksa rahvast tahetakse panna päkapikke uskuma, sest tunnistaks president kingituste saamist, oleks tegu nn ministriseaduse rikkumisega. See seadus keelab meelehead vastu võtta. Seda kõike — ja eriti, milliseid vastuteeneid on osutanud Wulff peaministrina — CDU opositsiooniparteid parajasti uurivad, olles valmis kohtussegi minema, nagu ajakirjanikud, kes ainult kohtuga pääsesid ligi maja rahastamise dokumentidele.
Erinevalt oma presidendist ei ole saksa rahvas nii lihtsameelne, et uskuda päkapikke. Tagasiastumist on nõudnud ajuti üle poolte küsitletuist. Iga päev on lugeda arvamusi presidendi kohta, kes pole suutnud öelda ei rahanutsule, vaid on lasknud kingitustel juhtuda.
Magedaks teeb asja ka presidendi rünnak ajakirjanduse vastu. Mees jagas Bildi peatoimetajale meili teel ähvardusi, nõudes järjekordse loo avaldamise edasi lükkamist. “See oli minu viga,” tuli presidendil hiljem omaks võtta, kuid tegu oli tehtud, nägu nähtud. Wulff arvas, et poliitiku ja esimese mehena riigis on tal võimu ka ajakirjanduse üle, ning see oli tõesti suur viga.
On ehk ajakirjandusel nii palju väge, et presidenditool tühjaks teha? Sellist eesmärki pole kellelgi olnud. Hoolimata mahavaikimist nõudvatest soovitustest stiilis “mis mulje jääb meist välismaale, kui riigi presidenti kritiseeritakse?” rügab ajakirjandus oma olgugi mõnikord ebameeldivat tööd teha, näidates olukorda nii, kuidas see on. Presidendil oli mitu võimalust ennast väljendada, rahvale oma isiksust ja hoiakut näidates. Selle asemel valis ta vaikimise, öeldes, et “aasta pärast on lugu unustatud”. Palju parem ei näinud välja ka teledebatt, kus tõesti oli omal kohal küsimus, mis maa see küll on, kus riigi presidendil tuleb ennast kaitsta altkäemaksuvõtus süüdistatuna.
Paraku kipub afäär venima. Hommikulehti avades tuleb imestada, kui vähe on mõnel eneseväärikust, et Bellevue lossist lahkutud ei saa. Kuni parteikaaslasest riigikantsler pole öelnud koostööd välistavaid sõnu, jääb üle loota uurivatele ajakirjanikele.
Ometi Wulffil oleks, kellest eeskuju võtta. Välisministrist valedoktor zu Guttenberg pälvis samuti Merkeli toetuse: “ma vajan välisministrit, mitte doktorit”. Peatumata pikemalt hämmastusel, et suhtumine, mis lubab koostööd odava petisega, üldse võimalik on, ja tundmata muret saksa riigi juhtide kaadrivaliku pärast, tuleb tunnistada, et järgnenud tagasiastumine oli tunnustust vääriv samm. Millal tekitab Wulff riigi mainele rohkem kahju, kas jäädes või tagasi astudes, on küsimus, millele õige vastuse andmiseks on talle vähe aega jäetud.
