Esimese sügavama elamuse B&Bdest saime Addo elevandipargi lähedal, mis asub Ida-Kapimaal. Aafrikas tuleb enne hämaruse saabumist ööbimiskoht leida, sest muidu jääd pimeda kätte ning pimedus on tõeliselt must. Ja kottpimeduses on musta nahavärviga inimesi ja karjaloomi tee ääres väga raske märgata isegi auto tulede valguses.

Nägime eemalt silti Sandflats B&B, mis juhatas üksildasse külakeskusse. B&Bs võttis meid vastu vanem mees, kes lahkesti küsis, et kas oleme nõus ööbima pangas. Küsimus oli nii üllatav, et vastasime jah, ja meid juhatatigi sõna otseses mõttes panka. Tuli välja, et 1960. aastatel oli Sandflats õitsev keskus, mida ümbritsesid kümned suurfarmid, uue korra saabudes aga müüsid valged farmerid oma farmid maha või jäid neist ilma ning elu suri tasapisi välja.

Sandflats B&B 70. eluaastates omanikud olid ööbimiskoha samuti omandanud 1960ndatel ja ostnud juurde hulga maad, millest nüüd oli väga raske lahti saada, sest valged sinnakanti kinnisvara enam ei osta ja mustadel raha pole. Nende suur soov oli oma B&B lõpuks maha müüa, et saaks rahulikult mööda maailma rännata ja elu nautida. Kõrvalasuva panga olid nad omandanud tühise summa eest ja ümber seadnud ööbimiskohaks. Voodid asusid suures teenindussaalis, kus võis tajuda eelmiste kümnendite vibratsioone, ja öösel, kui hetkeks uni ära läks, oli iga ihukarvaga tunda, kuidas möödunud aegade vaimud teenindussaalis ringi jalutavad. Saali kõrval oli ka suur seif ja pangakontori direktori kabinet, mis tekitas veel suuremat kõhedust.

Panime oma asjad tuppa ja suundusime B&B baari, kus peale meie viibisid perenaine ja kaks kohalikku vanemaealist farmerit. Tellisime endale õlled ja jutt hakkas iseenesest veerema. Ikka majandusest. Siis tõusis üks farmer püsti ja ütles, et hakkab minema ning ootab meid homme külla. Noogutasime tänutäheks, kuid ei võtnud kutset tõsiselt, sest see tundus pigem viisakus olema. Siis aga teatas perenaine, et peame kindlasti minema, et mitte farmerit solvata. Natuke kaheldes suundusimegi hommikul farmi poole. Ja olime väga rahul, et seda tegime. Farmer Clive ja tema naine Dawn omasid maad, mis ulatus nii kaugele, kui silm nägi. Clive’il oli 120 lihaveist, keda ta oma vagunautoga meid vaatama viis. Oli olnud ka suur lambakari, aga see tuli maha müüa, sest pidamine muutus kallimaks kui saadav tulu. Nimelt varastasid kohalikud söögiks peaaegu igal ööl neli-viis lammast. Nad üritasid seda teha ka veistega, aga see käis üle jõu. Farmi oli ehitanud Clive’i vanaisa ja farmi õue peal oli pisike kandiline majake, mis omandas erilise hõngu, kui Clive rääkis, et see on vana koolimaja, mida tema ema kasutas tema ja ümberkaudsete laste õpetamiseks. Lapsed tulid kooli naaberfarmidest, sõites eeslite seljas üle mägede. Clive oli 70 ringis, ja tundub lausa hämmastav, kui palju on elu viimase 60–70 aastaga muutunud.

KwaZulu-Natali maakonnas asuvast Durbanist sõitsime Drakensbergi mägede suunas ja lootsime eest leida midagi ilusate vaadetega Alpide sarnast. Tegelikult on Drakensbergi mäed lauged ja siin on palju koopa- ja kaljujoonistusi 4000 aasta tagusest ajast, kui suni hõimud seda ala asustasid. Kesk-Drakensberg on viljakas põllumajanduspiirkond ja seal on rohkelt farme. Piirkonna teed on ehtsad külavaheteed; külasid, kauplusi ja söögikohti eriti pole. Pärast pikka kõhutühjust leidsime külapoe, mille ees seisid natuke ähvardava olekuga mustad mehed. Esialgu ei julgenud sisse astuda, aga siis märkas peremees meid ja vehkis, et sõitke autoga maja taha. Värav avati ja suleti kohe.

Varguste hulk on LAVis suur, linnades on eramajadel kõrge müür ümber ja müüri peal veel elektrikarjus.

Tuli välja, et poodi, mis nägi välja nagu nõukogudeaegne külapood, pidas 70. eluaastates abielupaar, kes kavatsesid sinna ehitada ka B&B ning karavanipargi. Vestluse käigus selgus, et mees oli kunagi arhitektuuribüroo omanik ja kui LAVis toimus pööre, tõstis mustanahaline kaasosanik ta lihtsalt firmast välja. Mees oli siis 60aastane ja pidi koos naisega kõike uuesti alustama. Pärast seitset aastat äripüüdlusi Šotimaal olid nad ringiga kodumaal tagasi ja 70aastaselt taas otsast alustamas. Just olid valminud esimesed külalistetoad, kus meile ka ööbimist pakuti. Lõuna-Aafrikas olles ja kõiki neid vanemaealisi toimekaid paare nähes tekkis soe ja hea tunne (kuigi elu oli neile suuri raskusi teele veeretanud), et elu ei ole 65aastaselt läbi ja igas vanuses võib otsast alata, kui vaid tahtmist ja entusiasmi jagub.

Sõime seal väga maitsvat mutton pie’d ehk lambalihapirukat. Lambaliha on Lõuna-Aafrikas väga levinud ja seda süüakse rohkem kui sealiha.

Sealsed lambad ei söö tavalist heina nagu meil, vaid Aafrikas kasvavat taime, mis annab lihale väga hea maitse. Pirukaid valmistas vanapaari tütar, kes peab samas kandis orbudekodu, kuhu jäetakse soovimatud lapsed. Noorim neist oli sel hetkel neljapäevane ja ta oli jäetud ajalehe sisse mähituna politseijaoskonna juurde. Paljud lapsed, kes maha jäetakse, on sündinud vägistamise tagajärjel, enamikul lastest on aids. Kuulsime pererahvalt, et põlisrahvustest neiud pannakse mehele niipea, kui nad suguküpseks saavad, et nad hakkaksid lapsi sünnitama ja riigilt lapsetoetust saama. See on loonud olukorra, kus külaühiskonnas elavad noored 24–25aastased naised on juba 4–5 lapse emad, põevad aidsi, surevad varakult ja lapsed jäävad riigi hoolde.

KwaZulu-Natali südames asuvas Midlands Meanderi kandis on paljud kohanimed puhtinglaslikud. Nottingham Rose’i nimelises külas leidsime järjekordse kena B&B, mille ees kasvasid Inglismaad meenutavad põlispuud. Kui jalutama läksime, hoiatas perenaine, et paneksime värava kindlasti kinni, sest muidu tulevad karjamaalt hobused ja söövad lilled ära. Varsti nägimegi hobuseid, kes meid tähelepanelikult jälgisid, kui läbi ootamatult maha tulnud müstilise udu järve äärde jalutasime. Perenaine rääkis, et nad mehega ostsid koha viis aastat tagasi, et saada eemale Durbani linnakärast ja teenida endale pensionipõlveks elatist. Ostmise ajal asus maalapil kolm rondavelli ehk ümarmaja, mis on põliselanike traditsiooniline elamu. Rondavellid jäeti alles ja nende ümber ehitati kaunis rookatusega maja, mis nüüd oligi B&B. Nagu Lõuna-Aafrikas traditsiooniks, oli hubastes toakestes ka kohvinurk kohvimasina, tasside, suhkru ja muu vajalikuga hilisõhtuse või varahommikuse kohvi tarvis.
Avasta Aafrikat omal käelRendiauto võtmine Lõuna-Aafrikas on igati taskukohane ja interneti teel eelnevalt tehtav. See on hea viis reisida, sest kõikides rahvusparkides saabki tohutu territooriumi tõttu liigelda vaid autoga (nt Krügeri rahvuspark, Hluhluwe-iMfolozi park ja Addo elevandipark).

Lõuna-Aafrika on väga euroopalik ja infrastruktuuri poolest suurepäraselt arenenud, kiirteed on üliheas korras ja siledad (kuigi osa väiksema tähtsusega teid on tohutute löökaukudega). Iga turismiobjekti juures asub reeglina suur ja heas korras WC.

Tipphooaeg Lõuna-Aafrika turisminduses saabub sealsel suvisel koolivaheajal ehk detsembris.