Sügis Berliinis
Tugevad tuuled on juba viinud kaskedelt viimsed kollased,
impressionistlikult harvade punktidena paistnud lehed, aga kuni kõik
pargipuud must-valgeks graafiliseks leheks saavad, kulub veel tükike aega.
Minu kodu asub täpselt hanede ja kurgede lennukursil, mida
õhtuhämaruses, kui silm enam parvi ei seleta, kogen minejate
valjust hüvastijätu-häälitsusest.
Rändlindude minekuga lõpeb ajavahemik, mida nende tulekuga
alustatud oli, ja aastale võib asuda joont alla tõmbama. Orav
aias võiks samuti hakata talvele mõtlema ja halli kasuka
välja tuua, aga ju siis temagi usub ilmaennustust, et tänavu
külma ei tule.
Minu lemmikaastaaeg, melanhoolne sügis, on
saksa bürgerile tähtsaid sündmusi täis. Tähistatakse
müüride ja pikaks püsimiseks mõeldud riigi kukkumist ning
Saksa DVs toodetud plastauto Trabant 50 aasta juubelit.
Siis,
vaevalt kuu aega varem oli N Liidus lastud orbiidile sputnik, ja varsti juba ka
põhjus teatada uhkelt Moskvasse – meie ka! Berliinis Trabide
juubelikokkutulekul oli tajuda tõelist rõõmu imevahvatest
sõidukitest, mida omanikud on kujundanud disaineripreemia
vääriliselt.
Tänavu tunnetasin esimest korda, et
Berliin on nagu trummi alumine nahk: löödagu ükskõik kus
maailmas ükspuha mis rütmi, tema vibreerib ikka vastu. Kurdid,
palestiinlased, georgialased – kõik kutsuvad osalema
meeleavaldustes ja oma probleemidest osa saama.
Sakslane ei viitsi
enamasti isegi pealtvaatamiseks tänavaserval seista. Hoopis vihale ajab,
kui jälle tänavad suletud, ümbersõit, sest taas tahab
keegi teha Saksamaal oma maa poliitikat. Pahameelt kannustab veelgi
raudteelaste lõppematu streik, kes 10 protsendi palgalisaga ei lepi.
Vastukaaluks ramadaanile, mis kujuneb vaat et päris saksa tavaks,
katsutakse Reini äärest Spree ja Haveli kallastele üle tuua
karnevali.
See igal 11.11 kell 11.11 algav tujukas narride pidu on
seni jäänud preisi hingelaadile võõraks.
Kultuuriimport ei toimi isegi ühe rahva sees! Selleks pidanuks roomlased
limes’i vähemalt Spandau taha viima ja mõnisada aastat
barbarite aladel elama.
Ka uhiuus mošee Kreuzbergis
pürib terve linna kultuurikeskuseks, kuid kas islami ekspansioon edukam
on, peab näitama aeg. Pidulikult pandi Hasenheidel nurgakivi Berliini
hindu-templile, mis suuruselt tuleb kohe Londoni järel, jäädes
teiseks Euroopas. Kuus tuhat siinset hindut on paljudest jumalatest valinud
templijumalaks elevandipäise Ganeša, kes kehastavat tarkust ja
õiglust.
Neist mõlemast jääb tõesti
väga vajaka, kui mõelda tulevastele kohtuprotsessidele, kus
ajakirjanikke sunnitakse avalikustama oma informatsiooniallikaid.
Seaduseparanduse sünnitas terrorismihirm.
Selle ajendatud
totaalne kontroll, mille eesmärk on turvalisus, tähendab aga
(isiku)vabaduse surma. Nii et tulemus on üks ja seesama.
Seega
siis – pigem terorismihirmus, aga sõltumatu ja vaba!