Alexandros Michailidis / Shutterstock.com

Foto: Alexandros Michailidis / Shutterstock.com

Viimane näide oli paar nädalat tagasi, kui Luksemburgi koalitsioonipartnerid avalikustasid koalitsioonileppe, ja ­uudistesse jõudis lühike kokkuvõte: uuel valitsusel on kavas teha ühistransport tasuta kättesaadavaks, legaliseerida meelelahutuslikul eesmärgil kanepi tarbimine, ja üht-teist veel.

Kanepi legaliseerimine? Polnud kuulnudki, et selle üle mingi arutelu käiks. Jah, kuigi mul endal siin valimisõigust ei ole, teadsin, et valimised toimuvad, plakatid olid tänavatel. Aga et kanepi üle vaieldud oleks… Olen ka kohalikele sõpradele rääkinud koalitsiooni uutest plaanidest ja nemadki on üllatunud olnud. Ja laias laastus õlgu kehitanud.

Mitte et kanepi legaliseerimine kuidagi asjade sujuv, enesestmõistetav kulg tunduks olevat. Just alles hiljuti varastati sõbra 16aastasel tütrel siin baaris käekott. Mõni aeg hiljem helistati sõbrale politseist teatega, et tema tütre kott on üles leitud. Aga olevat väike probleem: kotist leiti ka väike kogus kanepit. Emal ja tütrel paluti jaoskonda tulla.

Jaoskonnas rääkisid politseinikud emale, kuidas märgata, et laps võib olla narkootikumide küüsi sattunud. Ema pidi tegema murelikku nägu, ja kui politseinikud küsisid, kas ta oskab kanepit lõhna järgi ära tunda, vangutas ta viisakalt pead ja lasi politseinikel endale seda nuusutada anda. Ta ise pidas kanepit tütre jaoks alkoholist turvalisemaks variandiks. Hoolimata aga ema jäetud vagast muljest anti tütar siiski kohtu alla – politsei on seni võtnud kanepit siinkandis tõsiselt.

Mistõttu on kanepi meelelahutuslikel eesmärkidel legaliseerimine (meditsiinilistel eesmärkidel oli see juba varem legaliseeritud, nagu selgub) üsna ootamatu. Siiski on veel paljud detailid ebaselged. On olnud juttu, et kanepit tohivad tarbida ainult Luksemburgi residendid – ilmselt selleks, et vältida turistide siiareisimist sel eesmärgil. Kuidas korraldatakse kanepi kasvatamine, müük ja maksustamine – seal on ilmselt veel palju arutelu ja vaidlusi, enne kui vastavad seadused vastu võetakse ja ellu rakendatakse. Arutelu ja vaidlusi, mis ilmselt samuti paljudest meist siin elavatest mitte-kohalikest, kes ei tunne end kohaliku riigiga liiga seotud olevat, taas mööda lähevad. Võib-olla on see osalt seotud ka sellega, et Luksemburgi üldine liberaalne elukorraldus võimaldab siin elada nii, et ei tunne, et peaks iga hetk valitsuse tegemistel silma peal hoidma.

Kõigist inimestest muidugi ei ole kanepi legaliseerimise uudis mööda läinud – osa inimesi on see vägagi puudutanud. Kui ma ülemöödunud nädalavahetusel ühel õhtul Luksemburgi vanalinnas väljas käisin, tuli meie seltskonnale korraga vastu noormees, kes suitsetas midagi paberisse rullitut, ja lahkesti kõigile möödujatele pakkus sealt mahvi võtta. Mulle pole küll kohalikus politseijaoskonnas vastavat koolitust tehtud, aga ma kahtlustan, et tegemist oli kanepi lõhnaga – kuigi mine tea, mis seal tegelikult kõik sees võis olla. Selles mõttes on legaliseerimine selgelt positiivne: loodetavasti muutub kanep piisavalt reguleerituks, et huvilised saavad seda soetada kindlas teadmises, mida ja kui palju nad ostavad, ja ei pea usaldama tänaval nähtud võõrast. Nii see noormees kui ka mitmed teised hiljem eri parkides nähtud inimesed on ilmselt veidi juba asjadest ette rutanud ja eeldavad, et koalitsioonileppe punkt ongi juba andnud vaba voli kanepiga teha, mis süda lus­tib. Eks paistab lähiajal, kas politsei nendega nõustub. Tore näha igal juhul, et vähemalt osa inimesi, pealiskaudseltki, ikka poliitikauudiseid ka jälgivad – mitte nagu mina!