Sulawesi muinasjutud
Ilma et ma arugi oleks saanud, hakkasid sõnad ühtäkki ilmuma. Pea sisse ja siis paberile, vahetevahel ka ekraanile. Enam ei olnudki võimalik seda peatada. Sõnadevoolu, ma mõtlen. Kui hakkasin neid kokku sobitama, siis tuli ka mõte. Või oli see juba varem ja ootas koos minuga vaid sõnu. Kes teab?
Läksin Indoneesiasse kolmel põhjusel: selleks, et kirjutada muinaslugusid oma lapsele (juhul kui ta kunagi peaks siia ilma ilmuma); et mõista Sulawesil elavaid inimesi ning nende ühiskondi paremini, ning lõpuks lihtsalt seetõttu, et allusin instinktile. Pidin sinna minema.
Muinasjutte kirjutasin. Pean oluliseks, et vanemad räägiksid lastele lugusid, mis on maagilised, lugusid, mis on tulnud nende juurde. Lugusid, mis kuuluvad neile. Seetõttu on mõistlik neid koguda ja kirja panna, et sobival hetkel oleksid käepärast võtta.
Kuid mitte oma muinasjuttudest ei taha ma siin rääkida, vaid hoopiski inimestest, kes elavad Sulawesi saarel. Saarel, mis näeb välja justkui hoovuses hõljuv meritäht. Tahan kirjutada sellest ka seetõttu, et need inimesed ja Sulawesi saar on täis maagiat, mis on inimeste juures ja nähtav.
Mehed, naised ja ülejäänud kolm sugupoolt
Bugiste etniline grupp on Lõuna-Sulawesi kõige rahvarohkem. Lisaks Sulawesile elavad bugised ka veel Kalimantanil, Sumatral ning ka Malaisias. Esimest korda jõudis see etniline grupp minu teadvusse, kui kuulsin, et nende ühiskondlikus süsteemis ei ole vaid kaks sugupoolt, vaid koguni viis. Kuna selline asjaolu tundus olevat intrigeeriv, leidsingi, et kõige mõistlikum on ise kohapeale minna ning asjas selgust saada.
Tõepoolest, läänemaailma binaarsed opositsioonid Aasias sageli ei kehti ning sedaviisi on ka Sulawesil. Bugiste soosüsteemi moodustavad lisaks meestele ja naistele ka veel bissu’d, calabai’d ja calalai’d. Bissu on inimene, kelles kõik sugupooled on tasakaalus, ta on ühiskonnas kõrgelt hinnatud ning on sageli vahendajaks vaimude, jumalate ja inimeste vahel. Bissu’d võivad olla interseksuaalsed (sündinud mõlema soo tunnustega), kuid ainult sooanatoomiaga neid määratleda ei saa. Bissu võib olla ka isik, kellel on küll ühe soo tunnused, kuid kes kogu oma soolises käitumises on ühendanud neli eri sugupoolt üheks.
Calabai’d on mehed, kes on nagu naised. Bioloogiliselt on nad mehed, kuid kogu oma elu elavad nad nagu naised ja peavad end naisteks ka ise. Calalai’d seevastu on naised nagu mehed, elades oma elu traditsiooniliste meestena (tehes meestetöid, olles n-ö meeste rollis), kuid neil on naistele omased sootunnused ning nad ei pea end tegelikeks meesteks.
Kirju. Meenuvad aga ühe bissu sõnad, kes ütles, et selles ühiskonnas on igal sugupoolel oma koht ning nende ühiskond saab toimida selle kaudu, et kõik on vajalikud. See on mõttetera, millest peaksime ka Eestis rohkem lähtuma, kui räägime erinevate sooidentiteetide või seksuaalse orientatsiooniga inimestest.
Bugiste juures kahjuks ei saanud ma olla nii kaua, kui oleksin soovinud, kuid ees ootasid veel maagilisemad lood torajade juures.
Pühvli jälgi mööda
Torajade juurde minek on justkui rännak dokumentaalfilmi, kus kesksel kohal elu, surm ja maagia. Surmal ja maagial seejuures on eriline roll. Torajad elavad mägises piirkonnas kesk-Sulawesil ning esimene tunnus, et oled jõudnud torajade elualadeni, on tongkonan-majad oma hiidsuurte sadulat meenutavate katustega ning mis alati ehitatud põhja-lõuna suunas. Põhjasuunda seostavad torajad, kes muideks on kristlased (protestandid), eluga ning lõunasuunda surmaga, ida on jumalate elupaik. Tongkonan’is on reeglina kolm ruumi – üks vanematele, keskmine ruum koosistumiseks ja üks lastele. Majad, mis kaunistatud pühvlisarvede ja maalingutega, seisavad külas tavaliselt üksteise kõrval. Mida rohkem on majal pühvlisarvi, seda olulisem perekond seal elab.
Surm ja surmaga seotud rituaalid on torajade juures väga olulisel kohal. Kui inimene (lääne meditsiini mõistes) sureb, siis torajad ei pea veel inimest surnuks. See inimene on lihtsalt väga haige ja ei räägi enam. Surnukeha hoitakse oma kodus, talle viiakse süüa ja juua, temaga räägitakse. Surnukeha võib olla kodus isegi kuni aasta, kuni perekond teeb ettevalmistusi surmaks, mida tähistatakse mitmete oluliste rituaalidega, mis vältavad kuni seitse päeva.
Varasemal ajal ehitati surnukeha (haige inimese) alla bambusest rennid, mis viisid kõduneva keha jäägid majast välja. Tänapäeval aga kasutatakse keha säilitamiseks formaliini, mida kehasse süstitakse. On suur au, kui reisijat kutsutakse toraja koju haigele inimesele austust avaldama.
Surma- ja matuserituaal, millel käisin, oli keskmiselt jõuka mehe oma ning hinnanguliselt võttis sellest osa paarsada inimest. Matused, mis kuskil pidevalt toimuvad, on torajadel kokkusaamise koht ning nendele pääsemine ei ole keeruline. Oluline on vaid olla austav.
Surmarituaali keskne hetk on pühvli või pühvlite ohverdamine. Mida rikkam on perekond, seda rohkem pühvleid ohverdatakse. Ohvriveri voolab seejuures puuhalgudele, mis on maa sees, ning seda kõike saadavad transsilangenud tseremooniameistri ebamaised hääled. Ohverdamine ongi hetk, millal lahkunu saab surra ja teispoolsusse minna.
Surnuid aga ei maeta maha, vaid pannakse kaljusse uuristatud avaustesse või kaljude õõnsustesse. Torajad usuvad, et maa on elavate jaoks ning surnud ei saa olla maa sees. Kui on juhtunud, et ära on surnud väikelaps, siis laste surnukehad on paigutatud elavate pühade puude sisse uuristatud avaustesse, mis hiljem kaetakse rooga.
Surmarituaalid on olulised aga seetõttu, et kui asju ei tehta korralikult, siis võib surnu teelt eksida ning jääda siia maailma ning siin inimesi segama hakata.
Nõid Simon, kes mulle torajamaa vaimudest ja maagiast rääkis, oli terve oma elu töötanud puusepana. Sellest alates, kui aga 30 aastat tagasi vaim tema juurde tuli ja ütles, et Simonist saab ravitseja, ei jõua ta palju enam puusepa ametit pidada, sest kui vaim on välja valinud ravitseja ning avaldab talle oma saladusi, siis peab inimene kuuletuma. Raha ravitsemise eest võtta ei tohi ning seetõttu elavad ka ravitsejad vaeselt, sõltudes vaid neile tehtud annetustest (peamiselt söök, sigaretid ja jook).
Simonist ja temalt kuuldust tahangi rääkida veidi lähemalt. Uurisin, kuidas temast ravitseja sai. Esimest korda olevat vaim talle öelnud taime vihmametsast, mille abil saab pimesoolepõletikku ravida. Järgmisel päeval olevatki tal olnud ukse taga inimene, kellel valud kõhus. Simon läks metsa taime otsima. Taime leides tuleb tänada vaimu ning taime väljatõmbamise hetkel öelda haige nimi, kellele taim läheb.
Lisaks taimedega ravitsemisele (pimesoolepõletik, neeruhaigused, malaaria) ravitseb Simon ka loitsudega. Nii näiteks abistab ta raske sünnituse korral. Loitsu abil võlub ta välja nähtamatu pisikese mehikese, kes siis naise sisse läheb ja hakkab sündida soovivat ilmakodanikku emaüsast välja lükkama.
Lisaks tunneb Simon mitmesuguseid armurohtusid, kuid nendest ta suurt ei pea. Küll aga on tal veel võim tule üle, mida ta ka mulle lahkelt demonstreeris, võttes välja suure leegiga välgumihkli ning sellega end pikalt põletades. Simon ütles, et enne enese põletamist peab ta samuti lausuma loitsu, mille vaim talle on andnud. See loits kaitseb teda põletuse eest. Katsusin pärast ta enesepõletamist nahka põletatud kohtadel, see oli tavalise temperatuuriga. Teiste inimeste põletushaavu ravib ta aga peale sülitamisega. Sellel olevat maagiline jõud.
Simon ütles, et igaühest, nii mehest kui naisest, võib saada nõid. Seda ei tea ette, millal vaim sinu juurde võib tulla. Siis aga ei tohi vaimu soovile vastu hakata, sinu saatus on selle hetkega määratud.
Imelist ja erakordset on võimalik näha enda ümber igal pool, tuleb seda osata vaid tähele panna. Paljusid asju saab loomulikult teaduslikul teel selgitada, kuid sageli ei vähenda see nähtuste erakordsust. Sulawesil on ühiskonnad, kus maagia, kristlus, islam ja tänapäeva tehnoloogilised vahendid on kokku moodustanud koosluse, mis on ühtaegu nii imepärane kui ka looduslähedane. Ehk just aga viimase tõttu ongi see kõik nii imepärane? Sulawesil nähtu ja kuuldu sai allikaks mitmele muinasjutule, mille kirjutasin.
Esimesed sammud tegi kodu ümber. Vaatas paremale ja vaatas vasakule. Otse ja seljataha. Läks ning nägi, kuidas inimesed olid üksteist tapnud. Tuli tagasi ja rääkis sellest ka teistele. Mõned kuulasid, mõned mitte.
Möödus aasta ja tuli Lõunatuul ning andis suuna. Marapu läks ja jäi kauemaks, otsides ikka seda, mida ei arvanud kodus olevat. Kõndis ringi ja nägi inimeste tehtud imesid. Arvas, et küllap nad pidid kuskilt abi saama. Istus, vaatas kõrbetähti ja unistas. Tuli tagasi ja kirjutas. Need, kes lugesid, uskusid.
Istus nüüd kodus ja mõtles, vahepeal käis väljas ka. Igal pool, kus oli, leidis ka imesid. Mõned väiksemad, mõned suuremad.
Lõpuks hakkas puhuma Idatuul. Sealt tuli palju lõhnu. Marapu unistas, tahtis leida maagiat. Hakkas minema.
Kõndis, ronis ja roomas. Vahepeal ujus ja vaatas ringi merepõhjas. Ronis maailma katusele, vaatas alla. Oli kõrgel. Hoidis tasakaalu joonel, mis maakera pooleks teeb. Püsis hästi.
Tuli tagasi, kuulas inimesi ning vaatas seda, mis ümber. Kui enam ümberringi vaadata ei tahtnud, vaatas enese sisse. Enese sees nägi tühjust, mida täitsid mõned mõtted. See meeldis talle.”
Muinasjutt Marapust, Togeani saartel 2011
