13.06.2008, 00:00
Suurlinna mõnu ja valu
Barcelona on laiemale üldsusele teada-tuntud turismisihtkoht, mis Euroopas
on astunud tugevalt kandadele sellistele massimagnetitele nagu London ja
Pariis. Paljude arhitektide ja disainerite ideaallinn, mille planeeringut ning
arhitektuuri on laialt kiidetud. Linn, kus lääne-ida teljel on
võimalik läbi linna liikuda praktiliselt mööda
eriilmelisi parke ja muid rohealasid. Telje ühes otsas kõrgub
Tibidabo mägi oma võimsa vaatega ning teisel pool ootab
pääs hiidpikale rannaribale, kus keskuseks tänaseni hästi
säilinud kunagine kalurite ja sadamatööliste elurajoon. Kliima
on mõnusalt vahemereline ning võimaldab linna võlusid
täiel rinnal nautida aasta ringi. Inimesed elavad veel vanalinnas ja ei
olegi kõiki kortereid turistidele müünud või
üürile andnud. Ikka käivad mehed La Ramblal hommikuti istumas,
lehte lugemas või viimast Barca või Espanyoli mängu
analüüsimas. Hiljuti linna poolt ellukutsutud ühiskasutuses
olevad puna-valged jalgrattad on saanud linnakodanike igapäevase elu
lahutamatuks osaks ning neid näeb vilksatamas kõikjal.
Ühesõnaga, linna süda on jõulises tukses, inimesed
kasutavad linnaruumi aktiivselt ööpäev läbi ja on
üldiselt neile antud keskkonnaga rahul, seda ka hoolimata kopsude
tõenäoliselt kehvast seisust, sest hiljuti avaldatud uuringu (WHO,
2007) järgi on Barcelona Euroopas õhu saastatuse poolest kolmandal
kohal.
Mis aga juhtub siis, kui sellises “elusas”
linnas ametnikul igav on? Sel juhul võib igati tervitatavast kavast
linnas korda, turvalisust ja puhtust tõhustada saada näiteks
absurdne tänavakunstnike steriliseerimiskava ning äsja linnavalitsuse
enda poolt ellukutsutud pedaalipressimise propageerimisele tõmmatakse
vesi peale rohkete piirangutega. Kõigest aga järjekorras.
Tänavamuusikud on olnud läbi ajaloo linnaruumi lahutamatu osa.
Barcelona ei ole siinkohal erand. Siin liikudes kohtab vähemalt mitte
väga vilunud musikaalne kõrv igati korralikku taset. Linnajuhid aga
on võtnud vaevaks nii loomuliku, vaba ja traditsionaalset
eneseväljendusvõimalust reguleerida. Näiteks määras
linn, et muusikud, kes tahavad vanalinna tänavatel üles astuda,
peavad end linnavalitsuse haruüksuses arvele võtma. Lisaks
sätestatati konkreetsed märgistatud kohad, kus siis luba omavad
muusikud ette nähtud kellaaegadel ja järjekorras esineda
võivad. Teatud kohtadele on isegi määratud, mis stiilis
võib üldse mängida. Keegi ei tohi üle kahe korra
nädalas samas kohas musitseerida ja ei kunagi kauem kui kaks tundi
korraga. Möödunud aasta lõpus keelas linn ka baarides ja
klubides, mis ei olnud arvel kui kontserdipaigad, elava muusika esitamise.
Selle määruse vastu aga tõusid üles kogu Hispaania
muusikud, andes üle linna tasuta protestikontserte, mille mõjul
võttis linn siiski oma keelu tagasi.
Miimid ja kunstnikud La
Ramblal on kuulunud vahest iga Barcelonasse jõudva turisti
vaatamisväärsuste hulka. Külastajad võivad nüüd
märksa kergemini hingata, sest linnavalitsus on korraldanud
kõikidele kunstnikele, kes La Ramblal oma loominguga tegelevad,
kvaliteedi testi. Seega võite edaspidi siin kindlad olla, et ostate
väärt kaupa, sest sel on linnavalitsuse ekspertide
“pitser”. Sama tasemekontroll kehtib ka miimidele, kes peavad
läbi käima hindamiskomisjoni karmi pilgu alt. Kindlateks
nõudmisteks on näiteks ilma maskita esinemine ning isevalmistatud
riietus ja meik.
Toomas Järvet