Majutuse koha pealt on välja pakutud nii hotell kui ka väikesed puhkemajakesed mäenõlval. Soovitaks kindlasti viimaseid – üks asi on privaatsus ja teise asja saate teada siis, kui hakkate pärast viie-kuuetunnist suusatamist raskete saabastega hotellis kolmandale korrusele ronima. Pealegi on majakestes tunduvalt paremad võimalused endale söögi tegemiseks. Hinnatase Iso Syötes on täiesti keskmine.

Iso Syötesse on mõtet minna, kui on sihikindel plaan õppida sõitma. Suuri mägesid ega laia nõlvadevalikut sealt ei leia.

Idre Fjäll (Rootsi) on Iso Syötega võrreldes veidi tõsisem, kuid sobib oma keskpäraste ja üsna pikkade nõlvade poolest nii algajatele kui ka edasijõudnutele (proffidele siiski ei soovitaks). Peamägi on seal punane (raskusastmed jaotuvad roheline – algajatele, sinine – keskpärane, punane – tõsine ja must – raske) ning rajad väga hästi hooldatud. Üllatusena võib tulla suusatransport, mis koosneb seal ühest traktorist, mille istmetega järelkärus inimesed koju sõidavad.

Idre Fjälli tugevaks küljeks on kindlasti veel mitmekülgne meelelahutus ja ka hästiorganiseeritud tõstukisüsteem. Hinnatase Idres on samuti keskmine, kuigi Rootsi suurematest siiski odavam.

Idre Fjälli soovitan just peredele, kellel on kaasas väikesed sõitma õppivad lapsed. Põdrateemaline lasterada ja suur hulk kergemat sorti radu teevad lastele asja lihtsaks ning lõbusaks.

108 suusarajaga Sälen (Rootsi) sobib oma taseme poolest keskpärasele suusatajale, kuid seal ei hakka igav ka professionaalil. Kuurort koosneb neljast külast, mis kahjuks omavahel ühendatud pole. Samas on Säleni tugevaks trumbiks elav afterski. Rahu ja vaikust sealt otsida ei maksa.

Hinnatase Sälenis on seevastu küllaltki arvestatav, võrreldes teiste Skandinaavia kuurortidega.

Åre (Rootsi) on üsna sarnane Säleniga. Võib öelda, et see on kuurort tervele perele, kuigi õppima sinna minna ei soovitaks. Mäe kõrgus on 1,4 km ja pikim rada 6,5 km, nii et igav ei tohiks hakata.

Neljast suusakülast koosnevas Åres on nii mõnigi asi paremini organiseeritud kui mujal. Suusabuss sõidab tihti ja rajad ise on väga heas seisukorras võrreldes Säleniga. Tõstukite koha pealt on Åre kõige arenenum kuurort Skandinaavias. Tõstukijärjekorrad on paiga suure populaarsuse tõttu küll masendavad, aga seevastu on rajad pikemad. Kahjuks, nagu suuremates kuurortides ikka, tavatsetakse tõstukid üsna vara kinni panna. Åres läksid need kinni umbes samal ajal kui Säleniski: kolme paiku päeval.

Hinnatase Åres on sarnane Säleni omaga – eliithindadega.

Üsna Norra-Rootsi piiri ääres asuv Trysil sarnaneb raskusastmelt Åre ja Säleniga, kuid jääb neile radade arvuga selgelt alla.

Mugavuselt võib Trysili pidada täiesti keskpäraseks. Pole midagi, mille kallal nuriseda, ja samas pole ka midagi eriliselt kiita. Rajad on korralikult hooldatud ja tõstukitevalik mitmekülgne. Julgemad võivad proovida tervelt 45kraadise kallakuga musta mäge.

Trysilis lööb aga jällegi välja suurte suusakuurortide halb külg: ülerahvastatus. Kuna Trysil on Norra suusakuurortidest peaaegu et populaarseim, siis rahvast liigub seal korralikult ning selle all kannatab peamiselt just tõstukiliiklus, järjekorrad on pikad. Seevastu on afterski korralik. Hinnatase Trysilis, nagu arvata võiski, on norralikult kõrge.

Saalbach (Austria) on stiilne ning kaunis suusaküla Lääne-Austrias. Sinna minna ei soovita ma enne, kui Skandinaavias või Ida-Euroopas jalgu soojaks pole saanud. Põhjus on nii radade pikkuses kui tasemes (Åre punane mägi on Saalbachis sinine). Kõige pikemal laskumisel, sinisel 7 km pikkusel rajal, ikka naljalt ühe ropsuga alla ei sõida ja keskmisel Saalbachi mustal rajal keset rada seisma ei jää.

Turistidele pakub Saalbach kindlasti unustamatu elamuse. Rajad on oma pikkuse kohta üllatavalt hästi hooldatud ja ka tõstukite kohta pole mitte midagi halba öelda. Ainus negatiivne asi, mis igal nurgal silma hakkas, oli jällegi liiga palju inimesi. Tugeva küljena tasuks ära märkida meeletu afterski. Kõikvõimalikke pubisid-klubisid oli Saalbachis lugematul hulgal.

Eesti populaarseim suusakeskus Kuutsemägi pakub oma 7 nõlvaga mingisugust valikuvõimalust ning elamust, kuigi suuskade või lumelauaga sõitma õppimise teevad raskeks roheliste radade puudumine ning kohutav rahvamass.

Kuutsemäe heaks küljeks on kindlasti hooldatud nõlvad, kuid nuriseda on rohkema üle. Esiteks sõidab Otepää-Kuutsemäe vahel buss ainult nädalavahetustel, mis annab Otepää taksofirmadele võimaluse teha 120krooniseid arveid. Nädalavahetustel on kohal niivõrd suur hulk suusatajaid, et mäest alla sõita on veel võimalik, kuid tõstukijärjekorras püsimine on tõsine jõuproov.

Hinnaklass Kuutsemäel on välismaast muidugi mõne võrra madalam, kuid see vahe pole nii suur, kui arvatakse.