Lihtne külaelanik püüab hoida endal ja teistel tuju üleval seniks, kuni rasked ajad möödas. Näiteks võtsime kätte ja lavastasime ühe toreda teatritüki, mille tegevus ulatub tagasi 18. sajandi lõpukümnendisse siinsamas Þingeyris. Mina küla muusikaõpetajana sain austava ülesande kutsuda kokku orkester ning teha 19. sajandi algusest pärit kohalikele pillilugudele tänapäevased seaded.

Päästeteenistuse ülem koos ehitajast spordientusiastiga otsustasid valmistada lavakujunduse, naisseltsi naised pakkusid abi kostüümide õmblemisel. Esietendus on tänaseks möödas ning see õnnestus suurepäraselt! Välja on müüdud lisaks veel kolm etendust ja kuskilt ei paista, et vaatajate huvi väheneks. Kohalik külajant on siin tunduvalt olulisem kui pealinnast saabuvad uudised riigi käekäigu kohta.

Võrreldes sügise ja talvega on hinnad Islandil tõusnud kuni kaks korda (sügisel kaotas Islandi kroon väärtust, kuid hinnad poodides jäid samaks). Inimesed ei tarbi enam samamoodi kui enne, autod ei vura enam niisama külateedel, nagu nad olid harjunud seda tegema. Ka soojamaareisidel ei käida enam nii massiliselt, põhiaur läheb laenude tagasimaksmisele.

Kuid lihavõtted on Islandil siiski ka sel aastal tarbimispühaks. Olulisem on osta kas või midagigi kui näiteks mõelda selle üle, miks on neljapäev ja reede vabad siin ­riigikirikuga riigis. Värvilised munad ja jänesed (eksootilised loomad, keda Islandil muidu ei kohta) on praegu kõikjal, kuhu pilk langeb.

Varsti, paari nädala pärast, algab Islandil ametlikult suvi. Nimelt peavad islandlased tähtsaks vana Põhjamaade harjumust jaotada aasta kaheks kuuekuuliseks perioodiks - suveks ja talveks (ametlikes paberites kohtame ka meile tuttavaid aastaaegu, näiteks kooli kõnepruugis räägitakse ikkagi lisaks sügis- ja kevadsemestrist). "Ilusat pidupäeva!" ütlevad islandlased üksteisele 23. aprillil ehk esimesel suvepäeval (Sumardagurinn fyrsti) ja annavad põsemusi. "Aitäh möödunud talve eest!"

Krista Sildoja on muusikaõpetaja