Tädi Mirje loomaaed

Eestlased eelistavad ka Ameerikas loomade ja põlislooduse seltsi, avastab Toomas Mikkor.

Tegelikult on loomaaia pidajaid kaks, aga kuna see teine osaline – tädi Mirje mees ­Andres – on väga tagasihoidlik ja eelistab tagaplaanile jääda, siis jäägu ta Tädi Mirje loomaaiaks. Loomaaed ise asub teispool ookeani Connecticutis, Avoni linnaserval ja on free ­range ehk vabapidamisega. Elukad tulevad ja lähevad, millal ise tahavad. Mõned on omal soovil paiksed.

Hommik algab sellega, et Andres viib terrassiesisel asuvasse lindude söögimajja korraliku portsu seemnesegu. Söögimaja ongi loomaaia elu keskus. Kõiksugu kirevad linnud, kes seal päev läbi maiustavad, on vaid jäämäe veepealne osa. Peale lindude ründab söögimaja arutu hulk oravaid. Nad on koheva halli karvaga, rammusad ja hästitoidetud. Mirje ja Andres on püüdnud neist vabaneda, aga seni tulutult. Kord hakkasid nad neid lõksudega püüdma ja üle oma krunti piirava jõe toimetama, aga see ettevõte oli juba eos hukkumisele määratud – sama mis ämbriga vett mere ühest servast teise kanda. Farmingtoni jõe kaldad on täis põlispuid, mille ladvad jõe kohal kohtuvad, ning oravale on see ühest ladvast teise hüppamine väike hommikvõimlemine.