Tagasi Haitile
Esimest korda sattusin ma Haitile 2010. aastal, vahetult sadu tuhandeid inimohvreid nõudnud maavärina järel. Port-au-Prince – toona rusudes, leinav ja raevus, pärast päikseloojangut ka peaaegu täielikus pimeduses – mõjus õõvastavalt, kuid seda suurem kontrast oli üle saare selle põhjaosas asuvasse Dominikaani Vabariiki kulgeval (ja ainsal terveksjäänud) maanteel nähtav ilu: kriitvalged kaljud, üksikud kahvaturohelised puud ja niivõrd jäiselt koobaltsinine meri, et ma poleks imestanud, nähes seal ujumas paari jäämäge. Andsin lubaduse kunagi naasta ning kolm aastat hiljem selguski, et lend Tallinn – Helsingi – London – Washington DC – New York (peatus) – Port-au-Prince (peatus) – Miami – London – Helsingi maksaks vaid 120 eurot “pluss maksud”; märksa vähem kui “tavaline” lennupilet New Yorki ja tagasi. Küsimusele, kuidas on sellised hinnad võimalikud, vastatakse samas osakonnas, kus teatakse une pealt, miks American Airlines pankrotis on.
“Maavärinast taastumine on olnud väga aeglane. Enamik varemeid on koristatud, kuid enam kui 300 000 inimest elab ikka veel telkides. Port-au-Prince’i ajalooline keskus on veel rusudes, kuid lapsed käivad jälle koolis ja ärikeskus on kolinud ümber elavasse Petionville’i,” annab teada Eesti aukonsul Haitil, kohalik prillimagnaat Georges Hudicourt. Oma lummaval moel neelab Haiti tulija endasse igatahes kohemaid. Raske on öeldagi, kus see täpselt juhtub: kas lennukist väljaviivas kuumavas koridoris, kuhu on end sättinud uinutavat viisi esitav keelpilliansambel, siis, kui ametnik hoolega täidetud ankeedid neile pilkugi kinkimata ära korjab ja tulipunase (miskipärast ka justkui kirstukujulise) maaletulekutempli passi virutab, või alles lennujaama ees, kus vanem mustanahaline mees lähemale luukab ja “head taksoteenust” pakkuda tõotab. Ta hüpnotiseerib oma ohutu olekuga: hallipäine vanaisakarakter ja pealegi veel haige jalaga, sõidu eest igati mõistlikku 15 dollarit tahtev. Ekipaažiga liitub kohe küll ka keegi musklilisem noorem mees, kuid inimröövidest lugenud reisija otsustab paranoiale mitte anduda ja tunda rõõmu sellest, et, nagu läbi paksude tolmupilvede paistab, õitseb akna taga kõik, mis üldse õitseda võib – purpursed ja roosad on üle pooleldi kokkuvajunud müüride kummarduvate kaharate ripp-põõsaste õied ning tumekollased on kroonlehed neil suurtel puudel, millel alles krabisevad eelmisest hooajast pärit käepikkused kuivpruunid kaunad. Mõne aja pärast kanduvad reiisja mõtted siiski murelikult sellele, et sõit ei näi lõppevat ja kumbki juht ei paista tegelikult teadvat, kus asub soovitud rue Pacot, kuid siinkohal ajab vanamees oma roosa suu lõbusasti pärani ja pistab sinna sisse näpu, et osutada nikotiinitriibule oma hammastel, mis seal väidetavasti kümme aastat pärast seda, kui naine ta kompvekkide ja suudlustest keeldumise abil sigarettidest võõrutas, ikka veel alles on. Pärast pikemat ekslemist hotell Pacot Breeze (mida, kes teab kust hangitud USA armee univorm seljas ja automaat näpus, valvab, suu ammuli, kohalik ätt) imekombel saabub ja sohvrid avaldavad soovi 50 dollarit peo peale saada. “Kuid see pidi ju olema 15 dollarit,” ütleb reisija jahmunult, mispeale kumbki taksojuhtidest enam sugugi ei naerata ega näppe suhu ei pista, vaid üksnes süngelt ohkavad, justkui esineks selliseid segadusi iga jumala päev, ning kinnitavad, et reisija kuulis valesti, “fifteen” ja “fifty” on ju sarnased. Ja ei aitagi midagi, isegi mitte see, et hotelli pidav Madame Verna, endal kere ümber kollane käterätt, emalõvi kombel taksojuhtidega võitlusse sööstab, tükk aega dramaatiliselt kreooli keeles karjub ja käsi viibutab.
Pettasaamiseks on Ameerika maailmajao vaeseimas riigis ohtralt võimalusi, millele aitab kaasa ka asjaolu, et kuigi kohalik raha goud (mille võidunud pruunidel kupüüridel figureerib sageli tänaseks kokkuvarisenud presidendipalee) on USA dollariga vahetuskursis 40 : 1, märgitakse hinnad sageli ära virtuaalsetes “Haiti dollarites”, mille kurss USDga oli kunagi ammu 1 : 1, tänaseks hõljub aga kuskil vahepeal, just nagu ujub kooresegune rosinamass kohalikus likööris pudelipõhja vajunud tumeda sulasuhkru kohal; alati eri tasemel. Ning lõppkokkuvõttes on need nagunii USA dollarid, mida tegelikult soovitakse. Eurosid ei oska Haitil keegi väga ihaleda. Eelnenuga ei taha ma väita, justkui oleks Haiti inimesed ebasõbralikud. Enamik neist on ülimalt heatahtlikud, siirad ja religioossed. Maailmas on vähe paiku, kus kohtaks loosungit “Merci Jesus” sedavõrd tihti. Reeglina punase-lilla-kollasekirjudel autodel, kuid üks vanem daam oli “Merci Jesus” kraapinud ka oma pesukausile, mida ta suure väärikusega peas kandis. Kõige õnnestavamaid elamusi sel reisil pakkus pooleldi mäenõlval asuv Pacot Breeze (tuba umbes 40 USDd ööpäev) oma varjulise aia, valgetes kannudes ettekantava oivalise Haiti kohvi ja neerukujulise basseiniga, mille piimjaslasuursed sügavused jäid küll proovimata, sest tänu paksule puulehekihile basseini põhjas meenutas ta pigem kahhelplaatidega ääristatud tiiki. Mäest alla mere poole minnes muutusid Port-au-Prince’i tänavad iga kvartaliga aga aina metsikumaks (kandilistesse ja mitu meetrit sügavatesse prügiaukudesse, mille põhjast voolab läbi rämpsu aeglaselt eemaldav maa-alune rentsel, võib ettevaatamatu jäljetult kadudagi) ning ähvardava kiirusega avardusid ka võimalused kaubateoks. Keskpäevalõõsas mööda tolmuseid tänavaid triikiv roosanahaline peab Port-au-Prince’is väsimatult tõrjuma tagasi “Hey John” skandeerivaid lapsi, kilomeetrite kaupa talle järgnevaid turvameheks saada soovijaid, nagu ka vabatahtlikke giide, kes meelitavad omakorda ekskursioonile mereäärsesse Cité de Dieu getosse, mida loetakse linna kõige ohtlikumaks osaks. Veoautod mürisevad mööda, tolm tikub juustesse, keskväljakul olevasse tumerohelise vee ja juhuprügiga täidetud sügavikku tõttab ujuma seltskond kilkavaid kainikuid. Korra mõtleb turist küsida, kus asub voodoo-tempel – sest religioon, mille üks tähtsamaid tegelasi rummi, kohvi, seksi ja muid lihalikke rõõme armastav luukerekujuline surnutejumal Baron Samedi, on paratamatult teataval määral atraktiivne –, kuid lõpuks siiski ei söanda (äkki viidakski sinna), ja nii ongi tema üheks harvaks rõõmuks leida teetolmu keskelt müütatavate Kanada humanitaarabiraamatute, kuivainepakkide ja kasutatud kingade vahelt mõningaid üliküpseid mangosid (1 dollari eest pool tosinat), tillukesi pikantseid kollaseid kellukesekujulisi marju ja salapärane mügerlik roheline vili, mille nime ei tea keegi, kuid mille hapukasmagusa piimja mahlaga ravitavat Madam Verna kinnitusel vähkigi. Harvaks rõõmuks number kaks on rummirosinajäätis (tops 150 goud’i), mille müümisele keskpäevaselt unelevas kohvikus suudab kerekas müüjanna kulutada veerand tundi, kuid mis lõpuks on väärt iga viimast kui ootamisminutit, sest toob oma maitseeheduselt meelde kõik ammusulanud lapsepõlveplombiirid. Suurimat õndsust tunneb linnaskäinu lõppkokkuvõttes siiski sellest, kui hotelli neljameetrine raudvärav jälle ta selja taga kinni vajub. “Voodoo-tseremoonia toimub siin läheduses küll, kuid alles neljapäeva öösel,” tähendab Madame Verna, serveerides õhtusööki (palmisüdamikud, riis ubadega, viilutatud sibul ja ehk ka väike kanakoib, hind 10 USDd), ja märgib kohe, et talle voodoo ei meeldi, sest sellega tegelevad halvad ja kurjad inimesed, võdistab õlgugi. Elekter tuleb ja läheb, puud kukutavad lehti. On pilkane öö.
“Mõningaid piirkondasid pealinnas – näiteks Cité Soleil’d, Martissant’i või Carre four Feuilles’d – tuleks vältida, kuid ülejäänud osa riigist on külastajatele päevavalgel enamasti ohutu,” teatab aukonsul Georges Hudicourt ning kahetseb, et tal Miami-reisi tõttu allakirjutanuga kohtuda ei õnnestunud. Eesti aukonsuliks oldud aja jooksul pole hr Hudi court veel ühtegi Eesti kodanikku abistada saanud, mis pole ehk ootamatu, arvestades, et Port-au-Prince’is veedetud kahe päeva jooksul ei näinud ma peale enda ühtegi turisti, mitte ühtegi postkaardisaatjat (postkaarte, tundub, polegi trükitudki), mitte ühtegi roosa, violetse või kollase nahaga inimest. Võib juhtuda, et neid hakkab varsti rohkem tulema, sest alati “avastamata sihtkoha” näljas ristlusliinid juba kaaluvad maailma vanima (asutatud 1804) mustanahalise demokraatia oma ringreisidesse lisamist. Kui jälgida ettevaatusabinõusid, võib Haiti vahetu sõbralikkus olla midagi hoopis erinevat “kogenud” turismimaade omast. Ja ta on ka ilus. Eriti seal kusagil põhjas, kaugel eemal Port-au-Prince’ist.
