Pole berliinlast, keda see kurvaks ei teeks. Otto Lilienthali nime kandev Tegel oli lühikeste vahemaade lennuväli. Lühikesed olid vahemaad nii linnast lennuväljale kui ka check-in’ist lennukini. Valminuna 1974 ei jõudnud arhitektuurimälestis 50 aasta juubelini. Maha hoonet ei lõhuta, hea seegi. Välja 500hektarilisel alal kavatsetakse avada Euroopa disaini- ja arengukeskus, eraldatud on 365 miljonit eurot üksnes terminalihoonete ümberehitusteks.

Et uut hiigellennuvälja avatakse just aastal, kui üleilmse pandeemia tõttu keegi lennata ei saa, on ajaloo tehtud nali. Kuni pole teada, millal elamine normaalsena taastub ning reisimine ja lendamine jälle loomulikuna toimuma hakkab, tuleb vaadata raha pääle. Tegeli sulgemisega säästetavaid miljoneid, päevas umbes 200 000 ja kuu jooksul 7 miljonit eurot, vajab Willy Brandti nimeline hädasti, et vähemalt alustada konkurentsivõimelisena.

Konkurentsi loodab jääda ka Luft­hansa, kes püüab riigilt kaubelda 10 miljardi euro suurust abiraha. Riik nõuab vastu kaasarääkimise-otsustamise õigust, sellega pole Lufthansa aga tahtnud (veel) nõus olla.

1. mai on Saksamaal pika ajalooga kuupäev: algas ju ennemuiste temaga uus aasta. Põllumehele tähendab volbriöö siiamaani vanaga lõpu tegemist ja kevadtöödega alustamist. Rahvatraditsioon peletab lõketega nõidu ja pahu vaime, et hiljem keset külaväljakut püstitatud maipuu ümber pidutseda. Seekord jäid suured volbriöö rahutused Saksamaal ära, kokkupõrkeid politseiga Berliinis peaaegu ei olnud, ometi oli nüüd antud lausa riiklik luba tänaval nägu varjata. Siiski toimusid mitmel pool COVID-19 tõttu kohaldatud piirangute vastased demonstratsioonid, eriti Stuttgardis, kus nädalavahetusel 7000 protestijat kokku tuli ja väga tihedalt koos püsis. Maske ignoreeriti, arvates ja väites, et värskes õhus viirus kallale ei tule. Järgmiseks nädalavahetuseks lubavad korraldajad, et osavõtjaid on 50 000. Kas sääl leiab aset uusi massilisi nakatumisi, näitab aeg.