Lõuna-Korea suuruselt teine linn, 3,5 miljoni elanikuga Busan tundub väikese, rahuliku ning kauni loodusega ümbritsetud Gyeongju linnaga võrreldes kui teiselt planeedilt. Busan on hiiglaslike pilvelõhkujate ja kaubanduskeskustega metropol, samas kui Gyeongju suurimateks vaatamisväärsusteks on tema budistlikud templid. Mõistsin, mida mõtles mu Soulis õppiv sõber, öeldes, et „Korea on ikka täiesti teine maailm“. Ta ei pidanud kindlasti silmas pilvelõhkujaid, mis on tänapäeval iga teise Euroopa suurlinna tavapärane komponent, vaid kogu Korea ühiskonda ja kultuuri tervikuna.

ARMASATUD AJAVIIDE: korealased videomängusaalis.
ARMASATUD AJAVIIDE: korealased videomängusaalis. Markus Holst
Busanis sattusin esimest korda elus seni ainult telerist nähtud (kuid Koreas ja Jaapanis legendaarse staatusega) arkaadmängusaalidesse. Ma tegelikult ei teadnud, et need ka Koreas nii populaarsed on. Mängusaali uksest sisse astudes ootasid mind ees sadade erinevate masinate juures oma võimeid proovile panevad korea noored (leidus ka paar vanemat härrasmeest) ja inimesed tundusid olevat masinate ees täiesti transiseisundis. Mänge võeti ääretult tõsiselt ning tunda oli pühendumust ja fanatismi. Euroopas ei võeta vist jalgpalli ka nii südamega. Kõige naljakam, aga samas ka veidi hirmutav oli vaadata üht juba teisme­east kindlasti väljunud meest, kes higist leemendades mingisugust tantsumängu mängis ja konsooli ekraanile ilmuvate noolekeste järgi nii oma jalgu liigutas, et ka minu endine jalgpallitreener Aivar oleks tolle mehe jalgadetööga väga rahule jäänud.
Teine väga huvitav kogemus oli Busanis Jagalchi kalaturu külastamine. Seal müüdi kõike, mida merest leida võib – alates vetikatest kuni igasuguste molluskiteni. Üüratu turg võttis enda alla mitu suurt halli ning kulges mööda rannikuäärseid tänavaid; mereande ning kalu võis leida nii kuivatatud, värskelt puhastatud, praetud kui ka täiesti elaval kujul. Vilunud liigutustega eemaldasid vanemad korea naised kaladelt pea ja sisikonna, mis kui söögiks kõlbmatud lendasid suurde tünni. Puhastatud kala ise leidis tee laua peal olevasse suurde hunnikusse oma saatusekaaslaste kõrvale. Kogu tegevus võttis aega vähem kui 10 sekundit. Hallides oli piisavalt madal temperatuur ning laudade peale asetatud puhastatud kaladel puudus otsene kokkupuude kuuma päikesega, kuid samas võis mööda tänavaid kulgeval turul leida „lette“, kus puhastatud kala oli asetatud maha ning kõigi sanitaarnõuete peale vilistati.
Värske kala: Lõuna-Korea on üks maailma arenenumaid riike, kuid mereandide müük on kohati lahendatud esiemade võtmes.
Värske kala: Lõuna-Korea on üks maailma arenenumaid riike, kuid mereandide müük on kohati lahendatud esiemade võtmes.

Kuigi Lõuna-Korea on üks maailma kõrgeima elatustasemega riike, on hüpe rikaste juurde ­toimunud meeletu kiirusega ning loonud olukorra, kus suurlinnades, nagu Busan ja Soul, põrkuvad ultramodernne ja väga traditsiooniline ühiskond. Busani kalaturg esindabki seda viimast. Kui olete suur uute maitsete ja toiduelamuste otsija, siis võiks igaks juhuks A-hepatiidi vaktsiini lasta enne ära manustada.

Jõudsingi vaikselt oma jutuga minu Lõuna-Korea reisi vahest parimaid elamusi ja suurimat naudingut pakkunud osa juurde. Selleks oli kohalik rikkaliku valikuga köök. ­Aasia riigile kohaselt käib peaaegu iga toidu juurde riis, mida serveeritakse eraldi väikeses kausis. Pearoale eelneb alati juba toidu hinna sees olev eelroog, mis koosneb väikestele taldrikutele asetatud erinevatest köögiviljadest. Ilmselt kuulsaim neist on kimchi, milleks on enamasti soolatud ja kääritatud nappa kapsas või korea redis, mida pakutakse absoluutselt enne iga söögikorda ja millega üsna ruttu ära harjub. Lõpuks ei kujuta üht õiget einet selleta ettegi.

Väljas söömas käies tasub meelde jätta, et enamasti vaatavad menüüs vastu kaheinimese portsjonite hinnad. Korea on traditsiooniliselt väga kollektiivne ühiskond, kus inimestele meeldib asju jagada.

Vahel läksin vürtsika toiduga veidi liiale, nii et silmadest hakkas pisaraid voolama ning otsaesine higist tilkuma. Oli tegu väärt kogemustega. Väljas söömas käies tasub meelde jätta, et enamasti vaatavad menüüs vastu kaheinimese portsjonite hinnad. Korea on traditsiooniliselt väga kollektiivne ühiskond, kus inimestele meeldib asju jagada, ja jagatakse kõike alates eelroogadest kuni põhiroani välja. Eestis ja mujal Euroopas oleks üsnagi mõeldamatu, et äsja tutvunud inimesed võtavad oma kahvli või lusikaga laua keskele pandud potist kastet või suppi. Koreas on see tavaline ning pulgad käivad potist suhu ja tagasi. Isegi jäätiserestoranides saab tellida mitmeliitrise „ämbri“, kust siis kõik inimesed oma lusikaga söövad. Sõber rääkis ja nägin ka ise, et tihti jagatakse jäätist isegi vahvlitopsist ehk inimesed lakuvad kordamööda sama jäätist.

Busanis olles võiks kindlasti ära käia ka Gamcheoni ­kultuurikülas. Tegu on mägede nõlvadel laiuva endise slummiga, mis on praeguseks muudetud üheks linna suurimaks turismiatraktsiooniks. ­Majad on Gam­cheonis ilusad ja värvilised ning tänavad väga kitsad. Ilusate piltide tegemiseks on küla ­ideaalne, aga kui tahate kogeda seda ­täitsa „ehtsat“ korea kultuuri, siis tuleb suund võtta ainult 50minutilise bussisõidu kaugusel asuva ­Gyeongju linna poole. Mägede vahel asuv Gyeongju on Korea eellase Silla kuningriigi väga ammune pealinn ning kuulus oma suurte budistlike templite poolest. Võiks ju arvata, et terve Lõuna-Korea on selliseid templeid täis, aga võta näpust! Nimelt oli 14.–20. sajandil Koread valitsenud Joseoni dünastia ajal riigis budism täielikult alla surutud ja hävitamisest pääsesid ainult raskemini ligipääsetavatesse paikadesse rajatud ehitised. Parima vana korea arhitektuuri elamuse sain aga hoopis üsna Gyeongju südames asuvat Donggungi paleed ja Wolji tiiki külastades. Palee tõeline ilu tuleb välja alles pimedas, kui lülitub sisse valgustus ja tulemuseks on lihtsalt vaimustav tulede ning veel kergelt sinaka taeva ja tiigi sümbioos.
KIRDE-AASIA ESTEETIKA: harilik tänav Busanis.
KIRDE-AASIA ESTEETIKA: harilik tänav Busanis.

Kuna Gyeongju on üsna väike linnake ning välismaa turistid siin väga ei käi, siis võivad kohalikud valgeid inimesi nähes heas mõttes õige oota­matult käituda. ­Näiteks võib juhtuda, et inimesed soovivad teiega pilti teha. Minuga täpselt nii juhtuski. Naljakaks tegi kogu loo minu jaoks see, et ­tüdrukud, kes minuga fotot tahtsid teha, olid seal oma poiss-sõpradega, kes olid lõpuks pildistajateks. Sain end mõneks hetkeks tunda nagu mõni kuulus jalgpallur. Tihti ütlesid inimesed mulle lihtsalt „Hello!“ ja kui tegu oli nooremate naistega, siis ka „You’re handsome“. Uurisin oma Soulis elavalt sõbralt järele ja sain teada, et säärane käitumine on tavaline ning Lõuna-Koreas on valge inimene väga au sees. Lausa nii au sees, et Lõuna-Korea naised on ühed maailma suurimad ilulõikuste tegijad. Lastakse teha oma silmi ümaramaks, nina kitsamaks ning nahka valgemaks.

PILVI LÕHKUDES: moodne Busan,
PILVI LÕHKUDES: moodne Busan,
Minu jaoks on paradoksaalne, et Korea ühiskond on ühest küljest endiselt konfutsianismist ­mõjutatud ning väga konservatiivne: mehed töötavad juhtivatel kohtadel ja on kindlad perepead; endast vanematesse inimestesse tuleb suhtuda äär­mise lugupidamisega; ­perekondade planeeritud abielud ilma mehe ja naise vahelise armastuseta on üsna tavalised. Ühiskonnas eksisteerivad kindlad käitumis- ja kõnemaneerid; tahe mitte eristuda, olla osa suurest massist. Teisest küljest on korealased väga modernsed ning võetakse suurima heameelega vastu kõik viimased nutisaavutused. Busani kalaturul nägin oma telefonides istumas ka vanu naisi ning noortest tõusevad metroos vaid väheste pilgud ekraanilt kõrgemale. Samas on ainult tänu rängale tööle ning eneseohverdusele suudetud panna alus sellistele ettevõtetele nagu Samsung, LG, Hyundai ja Kia ning viia kodumaa maailma enim arenenud riikide hulka. Korea parimatesse ülikoolidesse on konkurents nii tihe, et nendesse sisse saamiseks hakkab töö pihta juba varases lapsepõlves, kui lapsi viiakse eraõpetajate juurde. Keskkoolis õpivad paljud lausa 14 tundi päevas, kuid näiteks Harvardi ülikooli välistudengite seas on ka kõige rohkem just Lõuna-Korea kodanikke. Alati ei kanna ränk töö aga vilja, sest hoolimata sellest, et Korea noored on ühed usinamad inglise keele õppijad maailmas, ei saanud ma tavaliselt küsimuse peale „Do you speak English?“ vastuseks rohkemat kui kiire „No“. Kas tegu on lihtsalt oskamatusega või on põhjuseks hoopis hirm end eksides teiste ees rumalaks teha? Lõuna-Korea karmi konkurentsiga ühiskonnas väga palju eksimisi andeks ei anta ning noored teavad seda. Ühiskonna poolt pandud surve olla edukas on nii suur, et kahjuks paljud noored lihtsalt murduvad pinge all ning põlevad läbi. Halvimal juhul võetakse endalt elu.

Kõik see kokku teeb Lõuna-Koreast ühe äärmiselt huvitava maa, mille külastamist julgen küll käsi südamel kõikidele inimestele soovitada. Ma ei saa garanteerida, et te olete sellest riigist sama vaimustatud nagu mina, aga elamuse ning täiesti teistsuguse kogemuse võrra olete kindlasti rikkamad.