TAIWAN: Väga puhas paik. Foto: r.nagy / Shutterstock.com

Demokraatiaga seesugust hügieeni ei saavuta, küll aga on võimeline seda tegema autoritaarne võim.

Taiwanis on lood eriti karmid. Suitsetad tänaval, maksad 2000 dollarit trahvi. Viskad oma koni või muu prahi maha, jälle 2000 dollarit. Ajab su roller tossutorust välja musta suitsu, maksad. Ja nii edasi.

Ja samas – tänaval ei leia sa ainukestki prügikasti! Iga inimene viigu oma praht enda prügikasti. Ei mingit teiste kulul elamist! Avalikes kohtades, vaksalites ja mujal on prügikastid siiski ilusti olemas. Ka tänavakohvikute juures.

Minuga juhtus niisugune asi.

Ostsin Taipeis tänavaturult kaks banaani. Need pandi väiksesse kilekotti. Sõin banaanid ära, järele jäid koored ja seesama kott. Mida teha? Kuidagi ei viitsi neid sõrme otsas kanda.

Möödusin kõnniteel laiutavast välikohvikust, nägin selle prügikasti, mis seisis nagu minu ootel rentsli veerel. Ava vaid kaas ja kasuta! Seda ma tegingi, poetasin oma pahna sinna. Ent seda märkas kohviku kelner, kukkus kohe kärkima. Välikohvikut eraldas muust kõnniteest kerge bambusroost rippsein, mina jõudsin edasi astudes selle taha, kadusin kärkija silmist. Arvatavasti ei suutnud ta mind selle üürikese hetke vältel, kui ta minu tegu nägi, täielikult fikseerida. Kuulsin tema hullu pragamist. Mõne sammu pärast ilmusin taas kelneri vaatevälja. Küllap märkas ta alles nüüd, et ma pole hiinlane. Hiina keel on minu jaoks puhas hiina keel, kuid sõnast Ameerika saan ma ometi aru. Ta pidas mind ameeriklaseks ning jooksis mulle järele. Pooles maailmas on nii – kui oled pisutki võõram nägu, siis kohe ameeriklane. Mida ta tahtis? Ta võttis mul käest kinni ja tiris mind tagasi kohviku prügikasti juurde. Tõstis ise veel kaane ka üles ja käsutas. Sain aru, mis mul teha tuleb. Veidi trikitaja olen ma ikka. Ma võtsin prügikastist välja oma pisikese kilekoti ning ühe banaani koored. Ainult ühe, las teine jääb talle! Temp õnnestus. Ta laskis prügikasti kaane kolks kinni ning läks oma tööd tegema. Mina jalutasin, praht näpu vahel, edasi. Hea vähemalt, et ma eestlase marki täis ei teinud. Oma hotelli vestibüülis poetasin prahi vestibüüli prügikasti. Vastuvõtuneiu, nooruke, lühikest kasvu hiinatar, noogutas selle peale. Usun, et ta kiitis mind – tubli, et peate puhtusest lugu.