17.01.2008, 00:00
Talverõõmud ja Tallinna baar
Talvehooaeg on alanud. Suusarahvas nagu me oleme, rändavad ka paljud
eestlased, kes ainult Suure Munamäega ei lepi, kaugematesse paikadesse oma
suusatamise nälga kustutama. Aasta-aastalt muutuvad aina populaarsemaks
1984. aastal XIV taliolümpiamängudel oma täies hiilguses
säranud Jahorina ja Bjelasnica mäed Sarajevo lähedal. Koht ise
annab silmad ette paljudele populaarsetele suusakuurortitele eri paigus.
Ei puudu siit parimad hotellid ja restoranid oma kohalike roogadega. Lisaks
kultuuri ja rahvuste virvarrile on Jahorina oma ajalooarmidega põnev
koht avastamiseks.
3. jaanuaril tabas siinset suuremat
suusamäge aga õnnetus, “meie tragöödia
Jahorinal”, nagu kohalikud ise ütlevad. 120 suusatajat olid
tõsiselt üllatunud, kui kella kolme ajal, tund enne liftide kinni
panemist, lakkas lift töötamast. Vaatamata ponnistustele ei
õnnestunud seda kuidagi tööle saada. Kuna tegemist on mäe
pikima liftiga, oli kogu päästmine raskendatud. Siiski, mõned
kohad, kus kõrgust vähem, pakkusid võimalust kohalikele
“supermanidele”, kes siis-sealt alla hüppasid oma elu
päästmiseks. Abi paluti ka EUFORi (rahutagamisväed) käest,
kuid kuna ilm oli suhteliselt halb, ei saanud rahuvalvajad oma koptereid appi
saata ja tuli hakkama saada käepärasemate vahenditega. Kui enamik
inimesi sai tunniga päästetud, siis viimased 64 inimest, kes rippusid
ikka veel taevapiiril, pidid oma pääsemist ootama üle kuue
tunni. -11 kraadist oli õhtuks saanud juba -16 ja nii nad siis istusid
seal külma tuule ja pakase käes. Need õnnetukesed viidi ka
külmakahjustustega haiglasse ja poole kümneks õhtul oli
päästeoperatsioon lõppenud. Õnneks ise olin 1.
jaanuaril samal mäel jala kipsi kukkunud, mis nüüd
tagantjärele tundub nii helge variandina. Parem pean kolm nädalat
“siestat” oma kipsis jalaga, kui vaatan tõtt sellise
meeleheitega külma käes maa ja taeva vahel.
Helget on
Sarajevos veel – olin hämmastunud, kui nägin tänaval baari
Tallinn, mille uksel sildid meie kodumaale omase vapilõviga. Uksest sees
ehivad seinu suured fotod, mis, nagu lähemal vaatamisel selgus, on vaated
Tallinnale ja selle vanalinnale. Kui meeldivalt üllatunult pilte uurisime,
tuli baaridaam küsima, et kas äkki inimesed Tallinnast, et nii
kiindunult ja nägu täis äratundmisrõõmu neid pilte
silmitseme.
Baar ise on maitsekas ja uus. Erineb siinsetest
põhiliselt õlleka tüüpi kohtadest. Kohtusime ka
baariomaniku Denis Muhoviciga, kes teavitas meid, et oleme esimesed inimesed
Tallinnast seal baaris. Esimesed joogid vurasid lauda maja poolt.
Müsteeriumi lahendamiseks küsisime, et kust selline teemavalik
– Tallinn. Omanikul lõi nägu naerule ja õhinal
rääkis ta meile, kuidas ta 2002. aasta 6. mail oli käinud
Tallinnas Euroopa meistrivõistlustel karates ja tulnud seal kuni 80 kg
kaalus Euroopa meistriks. Tallinn ise oma iluga võlus teda
sedavõrd, et ta on siiani vaimustatud. Seetõttu otsustaski
killukese Tallinna oma koduõuele tuua.
Pean tunnistama, et
noormees teeb ikka kõva lobitööd oma armastusega Tallinna
vastu. Igatahes parem reklaam kui mis tahes WELCOME TO ESTONIA sildike
kuskil lennujaama plakatil. Nüüd on meilgi üks armas koht, kus
pärast pikka tööpäeva üks väike naps teha ja
juttu puhuda ja kujutada ette, et sa pole kaugel omastest, vaid siinsamas
Tallinnas.