Kiievi nostalgiahotelli Ukraina peauksest sisenedes oli kohe selge, et nalja ilmsesti saab, ja me ei pidanud pettuma. Hotelli registreerimine tekitas kohe mõnusa politseijaoskonnas ülekuulamisel olemise tunde: ei tohtinud kõik reisijad tulla leti ette korraga, mis sest, et neil oli sama broneering, ja ei tohtinud nad maksta eraldi, sest oli neil ju ometi ühine bronn. Ka võti oli aus, sellise poolekilose metallplönniga, ning liftid ilmselgelt sellest ajast, kui maja 1960ndatel valmis sai – sõitsid nad ka omasoodu, arvestamata, kuhu korrusele neid kutsutud oli. Igal korrusel punane morn vaip ja kujunduselemendina ka valvuritädikese laud. Ning tuba sama rõske nagu need hämarad koridorid.

Ei saa mööda ka hotelli baarist, kus kitsukesel alal toimetas kolm teenindajat – üks võttis tellimuse ja raha, teine valmistas kohvi ning kolmas pani alustassi valmis koos suhkru ja lusikaga. Nalja sai palju ka siis, kui teenindajad vahetusid ja uus teenindaja ühe alkohoolse joogi eest 10 grivnat rohkem võttis. Meie protestide peale lausus ta tuimalt – „значит лимон не почитали“. Ega muud üle jäänud, kui siis edaspidi sidruni eest ka eraldi maksta.

« Avalehele 1 Kommentaari