Tõepoolest, miks ka mitte? Kui mina selles vanuses murdsin pead selliste tulevikuplaanide üle nagu näiteks, kas kaltsupoest osta punast või sinist värvi püksid, otsustas ambitsioonikas Lexie hakkama saada Guinnessi rekordiga, milleks pidi kujunema tiitel: noorim inimene, kes on läbi käinud kõik olemasolevad riigid (alates 2013. aastast on see rekord inglase James Asquithi käes, kes oli rekordi püstitamise hetkel 24 aastat vana).

31. mail 2019 pani Alford jala Põhja-Korea pinnale ja sellega oli tal omast arust uus rekord käes.

Iraak
Tema rekordi juures on aga mõned agad. Näiteks, kui teil läheb kõht lahti ja ruttate ülepeakaela kempsu, kuid astute tualettruumi ainult ühe jalaga sisse ja kalpsate kohe esikusse tagasi – kas te käisite siis kemmergus ära või mitte? Guinnessi rekordite raamatu järgi käisite. Teie sõprade arust ilmselt ei käinud (ja eeldatavasti on nad selle pärast mures).

Noorukese Lexie saavutus on reisifoorumites palju jutuvada tekitanud, sest Guinnessi rekordite raamatu reeglite järgi loetakse näiteks Põhja-Koreas käimiseks ka seda, kui oled kas või korraks sisenenud kahe Korea vahelisse demilitariseeritud tsooni, ja see on täpselt see, mida Lexie tegi. Tõsimeelseid reisumehi ajab selline asi marru. (Muuseas: USA passiga ei saagi praegu Põhja-Koreas turistina reisida.)

Samuti heidavad tavalised interneti tainapead talle valju häälega ette, et selline maid mööda jooksmine nii lühikese ajaga ei ole mitte reisimine, vaid lollus, kuid siinkohal peab kritiseerijate suud plastiliiniga kinni toppima ja tuletama meelde, et neiu soovis purustada Guinnessi rekordit ja ei väida, nagu oleksid tal nüüd igast riigist põhjapanevad osalusvaatluse teel saadud teadmised. Kui seda siin kirjutan, kontrollitakse hea Guinnessi poolt ikka veel üle tõestusmaterjali, et rekord raamatusse ametlikult sisse kanda.

Kas ümber maakera reisida on raske, kust noor inimene sellise idee teostamiseks raha saab ja mis Lexie ise üldse kogu sellest rekordi püstitamise asjast arvab – uurin kohe järele, sest kuulsast vanasõnast hoolimata pole uudishimu tegelikkuses vist ühtegi kassi tapnud.

No mida paganat?!

See on hea…eee … küsimus. Mõned nädalad tagasi sain ma siis rekordiomanikuks. Ma olen nüüd maailma noorim inimene, kes on läbi läinud kõigist maailma maadest. Olen hetkel kahekümne ühe aastane.

Kas sa tunnetad seda, et oled noor?

Tunnetan muidugi. Kuigi ma olen oma vanuse kohta väga palju kogenud, tean mõistusega ka seda, et mul pole isegi aimu sellest, kui palju mul veel elult õppida on.

Ma tahaksin täpsustada. Kui räägime kõikidest maadest, kas me räägime ÜRO maadest või…

Olen käinud läbi kõik 193 ÜRO liikmesriiki pluss Taiwan ja Vatikan ning otsustasin oma veendumustest tulenevalt lisada sinna loetellu ka Palestiina. Kokku sai 196 maad.

Hetkel Guinnessi poolt sinu saavutuse tõepärasust alles kinnitatakse. Millal rekord ametlikult välja kuulutatakse ja kas arvad, et midagi saab sellega veel nii-öelda nihu minna? Äkki sa ei saagi rekordiomanikuks?

Guinnessil on vaja kokku panna sõna otseses mõttes kümme tuhat tõestusmaterjali tükikest. See on suur töö ja nad saavad sellega valmis umbes juuli lõpuks. Ja ei – ma ei arva, et midagi valesti läheb: rekord on kindlasti minu.
Indoneesia

Millal täpsemalt oma reisidega alustasid?

Käisin oma vanematega igal pool kaasas juba siis, kui olin päris väikene laps, aga tõsiseks rekordi tagaajamise reisimiseks läks 18aastaselt. Ja viimane aasta on olnud eriti tihe ja stressirohke.

Mis sulle reisimise juures kõige suuremat stressi põhjustab?

Võiks arvata, et see on lennupiletite broneerimine ja marsruutide planeerimine, aga ei, hoopis üksildus. Üksindus hotellitubades, kui reisid ilma partnerita. See poeb hinge ja sellega on vahel raske võidelda.

Reisid alati üksi?

Kuidas kunagi. Viiekümnel maal reisisin seitsme kuu jooksul üksinda, aga mulle meeldib rohkem, kui endale teekaaslase leian, sest parimad mälestused eri kohtadest on need, mida olen saanud kellegagi jagada.

Kuidas sellist reisimist endale üldse lubada saab? See on ju kallis!

Oma reise olen rahastanud ise. Lühidalt öeldes on need teoks saanud tänu tasakaalule range kokkuhoiu ja arukate kulutuste vahel. Olen töötanud alates 12. eluaastast ja ma säästsin kogu raha, mille teenida suutsin. Olen elus pidanud umbes viit ametit, kuhu hulka kuulub töö oma pere reisibüroos, ja olen ka reisifotograaf. Samuti tegelen sotsiaalmeediasse sisu loomisega, mis on samuti aidanud mul säilitada mõningase sissetuleku ka reiside kestel.

Mis tööd tehakse Ameerikas 12aastaselt?!

Ma olen üles kasvanud maal. Tegelesin taimedega, toimetasin farmis, müüsin kohalikel üritustel vett, koristasin isa ehitusplatsidel ja nii edasi.
Uganda

Mida vanemad sinu rekordiplaanist arvasid?


Nad olid väga toetavad ja aitasid mul lendusid planeerida. Muidugi olid nad väga mures, kui reisisin sellistes maades nagu näiteks Somaalia ja Jeemen või Lääne-Aafrika riikides. Õnneks nende muretsemisel polnud põhjust. Midagi halba minuga ei juhtunud.

Maailmavallutamise juures ongi kõige raskem ette kujutada ohtlikes kantides käimist. Mis sa näiteks Afganistanist arvad?


Alguses olin ma kohutavalt mures ja närviline. Aga ma reisisin seal koos ühe sõjaveteraniga ning tänu temale sain kohtuda paljude kohalikega. Me nutsime koos, naersime koos ja jõime nendega koos teed. Inimesed seal on hämmastavad.

Kas kohtasid seda sõjaveterani Afganistanis või läksid koos temaga?


See veteran on minu tädipoeg. Tal on posttraumaatiline stresshäire ja ta soovis seda maad teistsugustes oludes näha, kui tema seda kogenud oli. Ta tahtis iseendaga rahu teha. Me filmisime palju ja sellest külaskäigust panen kokku ka video, mille panen Youtube’i üles.

Kas sa tunned ennast natuke nagu „mässuline“? Selles mõttes, et ronid Afganistani, üritad maailma vallutamise rekordit säärases õrnas eas ja nii edasi.


Ma olen noorest peast nii palju reisinud, et sellest on saanud üks minu osa. Ma ei näe reisimises midagi erilist või erakordset, veel vähem mässumeelset.
Turkmenistan

Lääne ühiskond vaatab järjest rohkem soovõrdõiguslikkuse poole. Kas reisimine on kergem või raskem, kui oled naine?


Nii ja naa. Naisena ja eriti üksiku naisena reisimise juures on omad konksud, kuigi ma arvan, et ükski sellega seotud probleem ei muutnud lõppkokkuvõttes minu plaane. Mis puudutab näiteks islamimaid, siis tegin enne igale maale sisenemist korraliku eeltöö ja riietusin ja käitusin seal, nagu naisele kohalikus kultuuris sobiv on.

Ütle lihtsalt – mis oli reisimise juures parim ja mis halvim?


Parimad olid need hetked, mis sain veeta koos kohalikega, kuulates nende lugusid. Halvim osa on pidev lennuväsimus ja üksildustunne.

Küsime otse välja – mis sa Eestist arvad?


Eesti tundus imeline! Sain olla ainult mõned päevad Tallinnas, kus inimesed jätsid mulle ülihea mulje. Tundus, et teie maa on nagu muinasjutust välja võetud. Sinna lähen kindlasti tagasi, et rohkem ringi vaadata!

Kogu maailma läbi käinud inimesena – kus on parimad söögid?


Jaapanis!

Egiptus

McDonald’sis sööd mõnikord oma reisidel?

Absoluutselt mitte kunagi!

Ja McDonald’silt sujuvalt üle minnes: mida sina kui laia silmaringiga noor ameeriklane arvad härra Donald Trumpist?


Mul on loomulikult tema pärast häbi. Aga nagu iga riigiga – poliitiline eliit ei peegelda selle maa ilu ja rahvast. Õnneks.

Kas sa soovitaksid inimestel teha sama, mida tegid sina?


Ma ei tea, kas sama, aga soovitaksin inimestel kindlasti reisida – kas või omaenda maal, kui muuks ei ole võimalust. Inimesele tuleb kasuks oma mugavustsoonist välja astuda. See arendab. Isegi üksindus reisidel olles arendab sind.

Kas sa hakkad oma kogemusest nüüd ka avalikult rääkima?


Minu esimene TED Talk toimus just äsja Klagenfurtis, Austrias. Salvestis sellest pannakse internetti üles järgmisel nädalal.

Lugesin foorumitest sinu saavutust halvustavaid kommentaare. Neid oli palju. Kuidas sa ennast tunned, kui neid loed? Ja miks sa ennast kommentaariumides ei õigusta?


Nii lihtne on ennast arvutiekraani taha peita ja sealt sõimelda. Ma ei tee sellistest kommenteerijatest välja, ma ei pane neid tähele. Selliste kommentaaride lugemine ja nendele vastamine ei tee vaimsele tervisele head.

Nii mõnigi konservatiivne vanem inimene ütleks sulle: „Miks selline noor naine peab mööda maailma kolama? Miks sa ei purjeta abielusadamasse, ei saa lapsi, ei ole koduperenaine!“ Mis sa talle vastaks?


Ma tsiteeriksin Laurel Thatcher Ulrichit: „Korralikult käituvad naised teevad harva ajalugu.“ (R: Laurel Ulrich on Ameerika ajaloolane – EE.)

Aitäh!