Teisel pool maakera jumala vait
Kas sa suudad olla kümme päeva vait nagu sukk? Kas sa suudad kümme päeva mitte kedagi puudutada ja mitte kellelegi silma vaadata? Need olid küsimused, mis mind kollitasid, kuuldes, et Uus-Meremaa põhjasaare tipuosas on koht nimega Kapaka, mille džunglisse on ära peidetud Vipassana meditatsioonikeskus, kus kehtib totaalse vaikimise reegel. Arutasin endamisi, et enamik inimesi ei ole kümme päeva vait kordagi oma elu jooksul. Enamik pole seda olnud isegi viis päeva, isegi päeva mitte! Kuna tasumine pidi toimuma anonüümse annetusega, ei leidnud ma ühtegi põhjust, miks mitte proovida. Üks asi on paastuda toidust, aga mis tunne on paastuda välisest informatsioonist?
Ühel kenal veebruaripäeval istusin Aucklandis bussi peale, teadmata täpselt, millise supi sisse end nüüd seganud olen. Ainsaks motivatsiooniks hulljulgus - ma lihtsalt pean seda tegema. Pärast tunnist sõitu jõudsime pikka metsateed pidi väiksesse metsast ümbritsetud orgu, mille lõpus oli suur ja suhteliselt igavana tunduv valge maja. Seal sebis trobikond inimesi, öeldes oma viimaseid teresid, sest poole tunni pärast kirjutasid kõik alla lepingule iseendaga, et nad ei lahku sellest laagrist enne kümnenda päeva lõppu. Mediteerimine pidi päevakava järgi leidma aset kella poole viiest hommikul kuni kümneni õhtul, sekka üks tund loengut ja 4,5 tundi pausideks. Lisaks lubasid kõik osalejad (15 meest ja 25 naist), et nad ei tee mitte ühtki oma tavapärast rituaali või harjutust, kusjuures rituaalide hulka käis lisaks joogale, võimlemisele ja reikile loomulikult ka tubakaga kopsuvähi toitmine, kohvi joomine ja liha söömine! Igaüks meist loovutas pakihoidu kõik oma asjad, jättes endale ainult riided, pesemisvahendid ja hambaharja!
Mäe otsas oli suur meditatsioonisaal, kuhu sisenesid mehed ja naised eri ustest. Nagu kõiki teisi, ootas ka mind minu nimesildiga matt koos kahe rullis tekiga. Saal oli tohutu suur ja kõrgete valgete seintega, veidi hämar. Oma suureks imestuseks ei näinud ma kuskil ühtegi altarit, pühapilti või visuaali, isegi mitte loosungeid - lihtsalt valge tühi saal. Tagauksest sisenes lühikeste juustega naine, kes istus meie ette maha ja pani käima valge rätiku alla peitunud maki, millelt rahulik india aktsendiga meeshääl inglise keeles seletas, et nüüd hakkame lihtsalt jälgima oma hingamist, sisse ja välja, ja unustame ära kõik tehnikad, millega seni oleme kokku puutunud. Me lihtsalt hingame ja oleme ja kui tulevad uitmõtted, siis me isegi ei proovi neid ära ajada, vaid keskendume hingamisele, kuni nad ise minema lähevad. Esimesed kolm päeva möödusidki istudes ja oma ninaalusele keskendudes; mõistes, milliseid haigeid ja jaburaid hirme ja mõtteid on täis inimese pea. Nii minevikus kui tulevikus tegeles ta ainult kahe asjaga - kujutas ette negatiivset situatsiooni ja soovis vajutada nupule "Cancel cancel", "Stop stop"! Või kujutas ette positiivset situatsiooni ja hakkas seda ihaldama nagu Homer Simpson rasvast tilkuvat pontsikut.
Lisaks sellele hakkas peas ketrama muusika ja lõputult laulsid minus Hendrik Sal Saller ja Jüri Homenja! Saller veel OK, aga miks Homenja!?! Ja ma ei saanud mitte midagi teha, et ta vait jääks. Siis tulid seriaalid, komöödiad ja horrorfimid; kõik, mida olin näinud, oli talletunud alateadvusesse. Ja lõpuks, kui enamik jaburdust oli maha pestud, uskuge või mitte, algasid reklaamid. Dosia, Ariel, Bingo Lotto, osta seda - tee seda ... aaahh!
Tundsin, et hullumeelsus juba tuleb tipa-tapa, kuid samas kõlas mu peas kuskil kaugel ka hääl lindilt: ära tee midagi, lihtsalt oota ja see möödub ja muutub. Ja pärast kolmandat päeva hakkas pesumasin mu peas esimest tsüklit lõpetama, tabasin end hetkedelt, kus vaikust oli järjest enam ja enam. Kuid siis tuli uus ülesanne. Kui enne olin kogu aeg nihelenud, kui kuskilt sügeles või valutas, siis nüüd, ütles hääl lindilt, hakkame kolme igapäevast ühismeditatsiooni tegema end millimeetritki liigutamata. Kui tuleb sügelus, siis lihtsalt vaatame seda kui fakti ja ei reageeri, teades, et see möödub. Kui tuleb valu, ei reageeri, sest ka see möödub. Ja siis nad tulidki, valud ja pinged ja põrgupiinad, ja siis jälle mõnusad tunded, kus keha pakatas energiast, ja alati ütles üks hääl minu peas: see on OK, sa ei pea midagi tegema.
Meie kõigi sees toimuvas hulluses oli ka veidi naudingut. Nimelt sai iga päev kaks korda süüa ja taimetoit, mida pakuti, oli rohkem kui imeline. Hommikusöögiks kell 7.30 piima, sojapiima, saia ja moosi, hunnikutes putru ja maisikrõpse, müslit ja puuvilju. Lõunaks aga 3-4käiguline eine paarist võrratust salatist, supist, idamaisest karrist või läätseroast dahlist kartulite-spagetidega, puuviljadest ja magustoidust, milleks koogike, kookospall või salapärane puding, mis valmistatud varem sama kursuse läbinud vabatahtlike poolt. Tõenäoliselt sai kümne päeva jooksul ära proovitud enamik idamaiseid vegetaarseid delikatesse.
Teine mõnu seisnes selles, et igaühel meist oli oma väike tuba, kus sai pausidel ja öösel vaikuses ja rahus puhata. Kui muidu majutatakse suurte meditatsioonilaagrite rahvast ühismagalates, siis Uus-Meremaa Vipassana hoidis mind nagu beebit pehmete tekkide vahel, ainsaks tööks iseendale otsavaatamine, kui ilus või valus see ka ei oleks.
Kuuendal päeval tuli minu jaoks kristallselge arusaam, et kõik probleemid on välja mõeldud meie peas ja isegi tappev valu on illusioon, mida saab muuta vaid üksainus mõte. Istusin keset saali, suur seljapinge nagu kirves seljas, ja vandusin endale, et ma ei liiguta end isegi siis, kui tunnen, et hakkan surema. Ja ühe sekundi pärast kadus kogu pinge ja mu keha võbises mõnusast energiast. Miks? Sest keegi minu lähedal olevatest mediteerijatest otsustas lasta sel kenal momendil kärtsu peeru, nii et kogu saal kajas. Oma purskava naeru kinni hoidmine käivitas kehas tohutu reaktsiooni ja energiavoo, mis valu hetkega ära pühkis.
Moraal: millist valu ja kannatust me ka ei tunneks, alati on kuskil kärts peeru, mis meie tuju heaks teeb. Tuleb lihtsalt oodata, aga mitte ise punnitada. See tuleb niikuinii varem või hiljem.
