Trendikas islam
Veel 80. aastatel oli jilbab Indoneesias harv nähtus ning vanaemade fotodel on naised tihti miniseelikutes. Kuid viimasel kümnendil paralleelselt islamistlike liikumiste intensiivistumisega on naise pearätt leidnud oma koha nii tänavapildis, meedias kui populaarkultuuris. Maailma suurimas moslemiriigis Indoneesias võib näha nii pealaest jalatallani musta rõivastunud naisi kui ka moekaid rätitare, kes diskoteegis õlut rüüpavad.
Igast väiksemastki linnast leiab hiiglaslikke mosleminaistele spetsialiseerunud poode, mis pakuvad uuemaid ja kuumemaid jilbab’e. Mudeleid pakutakse kõigile: sporty-chick’ile ja linnatibile, kiireks kinnitamiseks või pikaks sättimiseks. Võib osta spetsiaalselt jilbab’idele disainitud prosse või külastada pearätikandjale mõeldud juuksurit. jilbab ja konsumerism käivad sõbralikult käsikäes.
Pearätt – popp ja kasulik
jilbab’i populariseerimisele paneb õla alla meedia.
Seebiseriaalides mängivad moraalsed eeskujud kannavad enamasti peakatet ning võib olla kindel, et paheline naine ilmub ekraanile paljapäi.
Noortekultuuris on oma turuniši leidnud nasyid-bändid, mis islami sõnumit kandes pop- või reggae-laule mängivad, lauljannadel rätid peas.
On juhtunud sedagi, et šampoonireklaamis naeratab kaetud peaga naine, kes headele moslemitele juuksehooldussarja müüb.
jilbab’i kasutatakse ka usaldusväärsuse saavutamiseks äris ja poliitikas. Poemüüja võib pearõivast kanda selleks, et meelitada klientide hulka kohaliku moslemikogukonna koorekihti, sellal kui presidendikandidaatide naised saavad imagomeistrite dirigeeriva käe all reklaamfotodele rätid pähe, isegi kui nad igapäevaelus neid ei kanna.
Indoneesias on jilbab popp, ning selle tähendusväli on täis positiivseid ja aktiivseid noote: kutse olla noor, trendikas, kuid viisakas; veidi häbelik, aga elurõõmus; alluda islamile, kuid võtta selle raames endale sobivalt omanäoline joon.
Astun sisse kärtsroosasse poodi sildiga “spetsiaalselt mosleminaistele”. Pealaest varvasteni katvas kleidis modell hoiab ühes käes palveriiete kotti ja teises Blackberryt. Riidepuudel ripuvad avarate dekolteedega ja käisteta suvekleidid ning nende kõrvalt avaneb jilbab’i-allee.
Suur saal on reserveeritud vaid peakatetele. Eri tegumoed, kangad ja värvid moodustavad tohutuid kuhjasid. Kõige odavama jilbab’i saab kätte vähem kui euroga ning selle võib tõmmata pähe kiire liigutusega. See ühes tükis liibuvast materjalist toestatud nokaga hilp istub peas kui ujumismüts ning katab enamasti vaesemate naiste juukseid. Kuid mida kõrgema hinnaklassi poole vaadata, seda mitmekesisemaks muutub valik. 100 euro eest saab juba mõne Lähis-Idast imporditud disaineriräti või käsitöökauba, mida kuuel eri moel pähe sidudes võib oma identiteeti muuta konservatiivsest seksikani.
Ilu saladus: vatist krunn
Ka tooteid, mida jilbab’i kõrvale osta, on mitmeid. Poemüüja võtab lisaks mu väljavalitud sallile riiulist ka mütsi ja nööridega padja.
Kõigepealt kinnitab ta padja, sidudes selle nööridega kaela ümber ja kummiga ümber pea. Seejärel võtab pitsist mütsi ja teeb kindlaks, et too ulatuks üle mu otsaesise. Kõige peale sätib veel viimase riide, mis kauniks olemise köögipoole kinni katab. Samal ajal kui mina end padja, mütsi ja salliga 35kraadises kuumuses võrdlemisi ebamugavalt tunnen, kiidab lõbus müüjanna ilusat tulemust – justkui peidaks ma oma salli all pikki kohevaid juukseid. Juhuks kui juuksepahmakat imiteeriv padi osutub liiga raskeks, soovitab ta asendada selle väikse vatist krunniga.
Enamasti indoneesia moslemitele meeldib, kui välismaalased jilbab’i pähe proovivad. Tõenäoliselt keegi ei ootagi, et Lääne naised end katma hakkaksid, kuid südamepõhjas ollakse siiski rõõmsad, kui kohalikke püütakse mõista. “Ma tean, et sa ei muudaks usku, aga ma sooviks, et sa näeksid igavesti nii ilus välja!” sõnab mu jilbab’i nähes mosleminaine, keda ei paista häirivat, et ma peakatet vaid iluasjana proovin.
Suurem osa indoneeslastest ei oskaks tsiteerida Koraani kohta, kus kästakse katta oma keha. Ja kui nad seda ka sõna-sõnalt mäletaks, on see nii mitmeti tõlgendatav, et ühest tähendust ei ole võimalik leida.
Seetõttu kaasneb igal naisel sellega oma uskumus ja kandmise või kandmata jätmise põhjendus.
Paljud näiteks arvavad, et jilbab’i ei saa lihtsalt pähe tõmmata – see pole ainult riideese, vaid elustiil ja iseloomujoon. Tegemist on raske, kuid uhke koormaga, mis nõuab oma pühendunud kandjalt karmide etiketireeglite järgimist: abieluvälist aseksuaalsust, karskust, viisakust ja väärikust. Seetõttu loobubki mõni mosleminaine selle kasutamisest täielikult, sest tunneb end ebamugavalt – jilbab meenutab kandjale tema pahesid.
Mõni teine aga varjab end just nimelt sama põhjendusega – meeldetuletuseks nii endale kui teisele, et mosleminaise moraali kohaselt ei tohiks ta olla võõrale mehele atraktiivne ega avatud.
Seega toimib jilbab kui pidev refleksioon oma käitumise piirangutest.
PR-vahend ja distsiplineerija
Kuigi jilbab’i kanda on moekas, suudavad sellega hästi hakkama saada vaid need, kes on oma isiklikus arengus kaugele jõudnud. Et selliseid sisekonflikte tulevikus vältida ning soodustada kiiret arengut, on mõned pühendunud vanemad hakanud treenima juba oma eelkooliealisi tütreid. Seetõttu võibki näha vaid paariaastasi üleni kinnikaetuna, mitte mehe ihara pilgu eest, vaid tuleviku tarbeks harjutades. Kuid need täiskasvanud, kes piiranguteks endiselt valmis pole, ootavad märguannet Allahilt, et võiks jilbab’i uhkusega üle pea tõmmata.
Kuid jilbab ei kaitse mitte ainult agarate meeste, vaid ka keelt peksvate naabrite eest. Ehkki kõik teavad, et ainuüksi jilbab’i kandmine ei tee kedagi heaks moslemiks, siis vähemalt võib see välisvaatleja ära petta. Kogukondlikus elukorralduses, kus igaühe elukäiku on õigus ka naabritel sõna sekka öelda, tuntakse pearätita noore naise tegemiste vastu rohkem huvi kui tema kaetud kaaslanna vastu, sest iga väljaskäigu taga võib peituda mõni amoraalne tegu.
Seda teadmist kasutatakse tihti ka ära, vahel lausa nii ekstreemselt, et öösel koju jõudev prostituut tõmbab räti üle kõrvade.
Mõnel naisel käib jilbab pähe ja peast ära nii lihtsalt, et hägustab viimasegi arusaamise. Ühel päeval istusid kõik mu kursuse tüdrukud, kes seni olid jilbab’i kandnud, alasti juustega. Minu arusaamist mööda oli jilbab’i kandmine lõplik ning paindumatu, kuid nende sõnul otsustasid nad tol päeval kollektiivselt juukseid tuulutada, justkui poleks selles soovis midagi vastuolulist.
Veel ootamatumad on aga need korrad, mil jilbab’i kandja muretult oma stringe paljastab, mida pealtvaatajad kutsuvad Britney Spearsi jilbab’iks. Teinekord võib aga näha, kuidas naine baaris suitsetamise ajaks räti peast tõmbab, sest tal on häbi seda kandes mehelikke tegusid teha. “Aga miks ma ei võiks, jilbab peas, suitsetada?” kommenteerib peakattega Indoneesia naine toda naist baarist ning tõstab jutu jätkuks keskmise sõrme.
Neil juhtudel on jilbab vaid märgiks väljapoole, moeelemendiks või kurjade keelte vaigistuseks, ning rättidega käiakse ümber ka oluliselt lõdvemalt. Tõmmatakse need pähe koolihoovi jõudes või jäetakse maha šoppama minnes. Oleneb, mida on vaja deklareerida, kui üldse.
jilbab on vabadus
Paindlikud arusaamad jilbab’i kandmisest paistavad olevat rohkem levinud kui fundamentalistlikud põhjused. Ehkki Indoneesia on maailma suurim moslemiriik ning islamiusku aktivistidel on oma märkimisväärne roll ühiskonna arenguloos, ei ole pealaest jalatallani kaetud ning varjatud näoga jilbab’i-kandjad siin väga teretulnud. Tänavatel näeb lõpuni maskeerunud naisi harva, sest oma igapäevakäigud hoiavad nad range kontrolli all. Seda enam, et pärast 9/11 ja 2002. aasta Bali pommitamisi on islamifundamentalism tekitanud ärevust ja hirmu ning igasugune liigekstremistlik usumanifestatsioon on põlu all. Nii mõnelegi neist on tänaval järele hüütud “Batman” või “Ninja”, pidades neid liialt eksklusiivseteks usufanaatikuteks. Sellistele naistele ei ole jilbab mitte kehakaitseks ahistamise eest, vaid võib vastupidi olla ahistamise põhjustaja.
Seega paljud arvamused, mis eurooplasel islaminaiste kehakatetega seonduvad, tõmbavad vähemalt maailma suurimas moslemiriigis suu muigele. Feministidel ei ole siin palju peale hakata, sest jilbab’i algne idee – katta end vastassoo pilgu eest – on mitmetel juhtudel kaugele tagaplaanile hajunud.
Samuti ei saa rääkida meeste võimukasutusest naiste üle, sest tihti teevad valiku jilbab’i kandmiseks naised ise, pidades selle kandmist seejuures iseloomujooneks, mitte usukuulutuseks. Kui keegi üldse naist jilbab’i kandma sunnib, on selleks teine naine. Olgu siis ema, kes soovib perekonna moraali edasi kanda, või kaetud juustega eakaaslased ning meediakangelased, kellega samastuda tahetakse.
Mehed kehitavad jilbab’i peale tihti õlgu: hindavad selle kandjat, kuid ei alaväärtusta mittekandjat. Peamiselt võib kuulda arvamust, et pearätt on iga naise otsus ja valik. Mu kohalik sõber lisab, et tüdruksõpra sooviks ta näha jilbab’ita, abikaasat aga jilbab’iga – kindluse mõttes.
