Triin-Liis Härma: Jahedus – luksuskaup vaid eliidile

On tavaline pühapäev Lääne-Austraalia “pealinnas” Perthis. Termomeeter näitab varjus kolmkümmend kaheksa kraadi celsiust. Taevas ei ole ühtainustki pilveräbalat ning asfalt sulab, õhk ei liigu ja keskpäevasel ajal kõnnivad ringi ainult need, kel tõepoolest on väga vaja midagi toimetada.

Keeran oma õhukonditsioneeri põhja ja mõttes tänan härra Carrieri, kes juba 1902. aastal selle imemasina leiutas.

Imemasina, ilma milleta suurem osa austraallasi oma elu enam ettegi ei kujutaks. Imemasina, mis muudab külmkapiks poed, bussid, kontorihooned, kus sisetemperatuur on tihtipeale üle kahekümne kraadi madalam kui välitemperatuur, ning mistõttu on ka südasuvisel ajal täiesti tavapärane vaatepilt aevastavad ja köhivad ning punaste ninadega kodanikud.

Kui veel kaheksateistkümmend aastat tagasi oli kondikas kodus vaid neljakümnel protsendil elanikest, siis praeguseks on see protsent kasvanud juba kõvasti üle kaheksakümne. Puänt kogu selle ilu juures on aga iga aastaga aina rohkem kõrgustesse pürgivad elektrihinnad ning kogu rõõm kliimaseadmest on muutumas irooniliselt näkku irvitavaks tondiks. Et näed, imeasi seina peal on, aga vat kasutada ei saa, sest lihtsalt eelarve ei võimalda. Seepärast ei pane ka väga imeks, kui õhtuse prime time’i ajal näidatakse kõige populaarsema telekanali ekraanilt higiseid vanamemmesid, kes oma plekk-katusega korterites vaikselt südameatakki ootavad.

Tunnistatakse ju avalikultki, et maju on ehitatud (ja kummalisel kombel ehitatakse veel tänapäevalgi) täiesti läbimõtlematult, justkui oleks igasuvine põrgukuumus midagi projekteerijate jaoks uut ja ennekuulmatut.

Kogu selle avalikkuses väga suurt kõlapinda leidnud teema kohta on meie tublil Lääne-Austraalia valitsusjuhil Colin Barnettil öelda vaid seda, et kui raha pole, et elektriarveid tasuda, siis pole vaja õhukonditsioneeri kasutada. Härra Barnetti kodus ei olevatki üldse seda seadeldist, ja no kui juba nii tähtsal persoonil seda kodus pole... küll see lihtsurelikki siis kuidagi hakkama peab saama.

Siinkohal unustab härra valitsusjuht aga ära, et tema häärber asub Fremantli linnaosas, otse ookeani kaldal, kus tema päikesest ülekuumenenud keha jahutab mõnus Fremantle Doctor (jahe pärastlõunane meretuul, mis ilmutab end just suvekuudel). Ning ka asjaolu, et enamiku oma päevast veedab härra valitsusjuht oma uhkes konditsioneeriga autos ning veel uhkemas konditsioneeriga kontoris.

Ja jääbki tavakodanikul kogu sellest loost suhu mõru maik ning teadmine, et jahe õhk on vaid rikaste pärusmaa.