Triinu 28-tunnine teekond koju
Mina: „Hallo!"
Tegeli lennujaam Berliinis: „Tere!"
Mina: „Helistan et uurida, kas minu pärastlõunane lend Riiga ikka tuhapilve kiuste toimub?"
Tegel: „Ja-ja, toimub küll."
Mina: „Ahah, selge. Aitäh! Nägemist!"
Tegel: „Nägemist!"
Nii vastati mulle reede hommikul, kui tuhapilv oli alles alustanud oma teed Euroopa õhuruumi vallutamiseks. Kõigest eelmisel päeval oli tulnud uudis, et britid ei saa mingi Islandil purskava vulkaani tõttu lennata. Juba iseenesest BBC vastavasisulise artikli pealkiri tundus nii absurdsena, et esialgu uudisest kuuldes mõtlesin, et tegu on naljaga. Kuid kui pilve tõttu ka Põhja-Euroopa lennujaamu sulgema hakati, oli asi juba naljast kaugel.
Reede hommikul aga tundus pärastlõunase lennu toimumine suhteliselt reaalne - eriti kui ka lennujaam seda samal hommikul kinnitas. Niisiis, pakkisin oma kohvrid ja ruttasin Leipzigi rongijaama, et Berliini sõita. Berliini pearongijaamas avanes mulle juba küllaltki šokeeriv vaatepilt - kuigi see on Berliini kõige rahvarohkem rongijaam, polnud ma veel näinud, et seal kunagi nii palju kohvritega inimese üheaegselt ringi oleks uidanud. See oli esimene vihje, et ega see pilv vist kuskile pole kadunud. Ja Tegeli lennujaama jõudes oligi saabuvate ja lahkuvate lendude tablood jälgides selge, et täna ma tõesti kuskile ei lenda.
Pöördusin siis lennujaama informatsioonilauda, kus mul paluti pöörduda neljanda ja viienda värava vahel asuva infoleti juurde. Kuna airBalticul Tegeli lennujaamas eraldi esindust pole, seisis minuga samas rivis veel meeletu hulk erinevate lennufirmadega lendavaid inimesi, k.a. British Airways'i kliendid, kes juba mitmendat päeva kojulendu ootasid. Kuna järjekord venis pikaks, siis minu ees seisvad inimesed läksid vahepeal omavahel isegi nägelema - põhjuseks see, kes siis ikkagi esimesena järjekorras on - kurnatud ja stressis inimesed ei kontrolli vahel oma käitumist. Minu taga seisva moslemipaari mees lõi aegajalt laulu lahti, mis oli mõnda aega täitsa talutav, aga pärast kolmveerand tundi järjekorras seismist hakkas see ka mulle vaikselt närvidele käima (s.t. Joe Cockeri „You are So Beautiful to Me" on ilus laul, aga selle esimeste ridade pidev kordamine kolmveerand tunni jooksul on ikka natuke liig). Kuna aga järjekorras oli kohe-kohe jõudmas kätte minu kord, siis lülitasin oma ajus „mute" nupu peale ja ootasin veel need mõned minutid, mil järjekord minuni jõudis.
Lennujaama töötaja: „Oi, veel üks airBalticu klient! Te ei peaks üldse siin olema..."
Mina: „Aga informatsioonilauas paluti mul siia tulla. Kas te mind sugugi aidata ei saa?"
Lennujaama töötaja: „Ma võin küll proovida, aga mul siin juba mitu airBalticu klienti käinud ja nende lennuinfole ma ligi ei saanud."....(proovib, aga ei õnnestu)..."Kahjuks ei saa ma midagi Teie jaoks teha. Pöörduge teise värava vastas asuva piletimüügikassa teenindaja poole."
Mina: „Aitäh sellegipoolest."
Õnneks polnud järgmise kassa ees mingit järjekorda, mistõttu sain kohe oma pileti ümber vahetatud esmaspäevase lennu peale. Õhtuks olingi oma kohvriga tagasi Leipzigis ja veel suhteliselt muretu. Lootsin ju ka mina, et küll see tuhapilv nädalavahetuse jooksul piisavalt hajub, et hiljemalt esmaspäeval lennud jälle toimuda saaksid. Nädalavahetusel aga sai selgeks, et pilv ei kao kuskile. Kuid pühapäeval pargis päikese käes raamatut lugedes ei pannud esialgu tähelegi, kui taevast lennukimüra kostis. Võttis paar sekundit aega, enne kui taipasin, et suure reisilennuki mootorimüra taevalaotuses oli hetkeoludes midagi ainulaadset. Pöörasin end selili ja seal ta oli - kaks valget jutti, mis reisilennukist maha jäävad. Oletasin, et ju lahkus Leipzig-Halle lennujaamast testlennuk, sest lennufirmade juhid olid juba mitmepäevase lennukeelu tõttu suhteliselt kärsituks muutunud (ning kindlasti ka Siim Kallast vihkama hakanud).
Kuna olin aga suhteliselt veendunud, et esmaspäeval jääb mu lend järjekordselt ära, oli vaja leida alternatiivne transpordimeetod kodumaale naasmiseks. Eurolinesi kodulehel uurisin võimalust bussiga Berliinist Tartusse sõitmist, aga see lootusekiir katkes, kui nägin, et bussipiletid olid vähemalt kaheks nädalaks välja müüdud - võib-olla ka kauemaks, aga kaks lisanädalat Saksamaal oli välistatud variant. Teine võimalus oli minna Berliinist rongiga Varssavisse ja sealt bussiga edasi kodumaa poole. Esmaspäevaks veel pileteid saada ei õnnestunud, sest ka need oli juba välja müüdud, aga teisipäeval oli bussis veel vabu kohti ning broneerisingi endale kohe piletid, et ka neid nina eest ära ei ostetaks.
Teisipäeva hommikul istusin jälle Leipzigis rongi peale, et Berliini sõita. Kuna ilm oli terve nädalavahetuse soe ja päikeseline olnud ja hea ilm jätkus ka teisipäeval, siis sain veel enne Varssavi rongi peale minemist pool tunnikest Angela Merkeli kontori akna all „päikest võtta" (- tema kontor on otse Berliini pearaudteejaama vastas).
Varssavi rong oli, nagu arvata võis, minusuguseid kohvritega reisijaid täis. Õnneks polnud aga see viis ja pool tundi sugugi nii pikk ja igav, kui see nüri aknast välja vaatamine, milleks ma end ette olin valmistanud. Esimesed kolm tundi istus minu kõrval üks tore saksa vanahärra, kes olevat abielus poolatariga ja kelle kakskeelne tütar olevat minust mõned aastad vanem. Ülejäänud kaks ja pool tundi (või veidi rohkem, sest rong hilines), kui saksa vanahärra oli oma peatuses maha läinud, istusin ühe poolatari kõrval, kes käivat iga kahe nädala tagant Varssavist Berliinis oma poisil külas. Lisaks muule jutule, avaldasin talle ka kaastunnet presidendipaariga juhtunud õnnetuses, kuid ta ütles, et kuigi see on kurb sündmus, polnud Kaczyński siiski tema president. Üldiselt oli meil väga tore jutuajamine ja kuna rongis teadvustati peatusi ja muud infot üldisel poola ja vene keeles (sest valjuhääldist kostev inglise keel oli suhteliselt arusaamatu), siis oli Joanna kõrval istumisest väga palju kasu. Nimelt tegi rong lisapeatuse, mida plaanis kirjas polnud, kuid mis oleks plaani järgi pidanud olema minu peatus. Tänu Joannale ma seal siiski maha ei läinud.
Varssavi Centralny rongijaama jõudes sain aru, et olen jõudnud Ida-Euroopasse. Perroonile astudes tundus, nagu oleksin sarja „Doctor Who?" peategelase kombel ajas tagasi rännanud - nimelt umbes 20 aastat tagasi rännanud. Jäi tunne, nagu pärast idabloki lagunemist pole Varssavis mitte midagi muutunud, vähemalt rongijaama perroon nägi küll selline välja -ropp, räpane ja haisev. Katkised pingid ja prügikastid ning hüljatud putka. Tõsi - eskalaatori olemasolu ei sobinud üldpilti, kuid mulje jäi ikka kui nõukogudeaegsest vaksalist. Ma olin küll Nõukogude Liidu lagunemise hetkel veel eelkooliealine, kuid see aeg on mul siiski eredalt meeles. Ka perroonilt paar korrust üleval pool asuvas rongijaama peahoones oli pilt sama. Elektroonilisest tabloost ei teata Varssavi rongijaamas veel midagi ja ka „Informacija" sildist õhkas Nõukogudeaegset „nostalgiat". Selle sama „Informacija" sildi taga istuva naise abi oli mul tegelikult varsti ka vaja, sest bussipeatust number 8, kust pidi paari tunni pärast väljuma minu buss Kaunasesse, oli suhteliselt võimatu leida. Teadsin ainult, et tänav kus see asub on kohe rongijaama läheduses. Leidsin küll tänava, kui pärast 15-minutist otsimist, sain aru, et parem pöörduda „Informacija" sildi taga istuva naise poole.
Mina: Excuse me, do you speak any English? (tõlge: Vabandust, kas te räägite inglise keelt?)
Naine: (raputab pead ja vaatab mind loiult)
Mina: Deutsch? (tõlge: Saksa keelt?)
Naine: Polski i russki... (tõlge: Poola ja vene keelt...)
Mina (mõttes): Perfect!!! (tõlge: No tore on!!! Õpi veel keeli, aga Ida-Euroopas ikka hakkama ei saa...)
Õnneks kuulsin enda selja taga kaht meest saksa keeles kõnelemas - üks neist oli Hamburgist ja vajas infot oma järgmise rongi kohta ning teine oli üks abivalmis poolakas, kes lubas teda aidata. Küsisingi kohe saksa keeles, kas ta saaks ka mind aidata ning ta oli lahkelt nõus. Tuli välja, et see „Informacija" kehtis kõigest rongiaegade kohta, kuid naljakas oli, et see naine isegi ei üritanud mind aidata. Kas on siis raske mulle suund kätte näidata, kus see ul. Emilii Plater bus stop no.8 asub? Õnneks oli minu „tõlk" nii abivalmis, et uitas minuga umbes 15 minutit rongijaama ümbruses ja küsis kohalikelt inimestelt nõu minu abistamiseks. Lõpuks leidsimegi ühe tüdruku, kes teadis täpselt, millisest peatusest jutt käib ja seletas mulle täpselt, kuhu ma minema pean. Tänasin neid mõlemaid abi eest poola keeles: „Dziękuję!" - sõna, mille Joanna oli mulle rongis õpetanud.
Kogu see otsimine kestis pea tund aega, mis tähendas, et mul oli umbes tund aega enne bussi väljumist võimalik midagi hamba alla osta. See osutus aga suhteliselt keeruliseks. Kuigi Varssavi Centralny rongijaam on ajast ja arust, siis selle kõrval asub kohe uhke kaubanduskeskus - kahjuks oli seal võimalik valida kas McDonalds'i või KFC vahel, kuid kiirtoit pole just minu lemmik, eriti kui ees ootab 7-tunnine bussisõit Kaunasesse. Leidsin koha, kus müüdi värskeid võileibu ja sain sealt ka janu kustutamiseks jääteed, kuigi seda serveeriti pudeli asemel topsi sees. Arvasin, et bussijuhtidel võib sellega probleeme tulla, kuid janu oli nii suur ja aega bussi väljumiseni vähe, et võtsin oma topsi ning kärutasin oma kohvri bussipeatusesse.
Buss oli juba ees ning kuigi pileti ostsin Eurolinesi kodulehelt, siis vedajaks oli Varssavi - Kaunas - Riia liinil hoopis Simple-Express. Simple-Express tõepoolest. Ütleks, et väga „lihtne" oli bussijuhtidega suhelda:
Esimene bussijuht: (minu kohvrit pagasiruumi pannes) „Kaunas ili Vilnius?" (tõlge: Kaunas või Vilnius?)
Mina: „Kaunas."
Esimene bussijuht: „Vilnius???" (ise väga järsult ja ebaviisakalt žestikuleerides)
Mina: „Net-net...Kaunas." (tõlge: ei-ei...Kaunas.)
Esimene bussjuht: (maha rahunedes)...."asmnihoeihfabfjegugf" (pobiseb midagi arusaamatut)
Juba sellest esimesest ebaviisakast vene jurakast oli meel morn. Bussi sisse astudes nägin, et terve buss oli minusuguseid õnnetuid reisijaid täis. Bussis istus aga teine bussijuht, kellele andsin oma pileti ning kes põrnitses mind pahuralt:
Mina: „Can I take this (osutades oma joogitopsile) with me?" (tõlge: Kas ma võin selle kaasa võtta?)
Teine bussijuht: (põrnitseb mind veelgi tigedama näoga...)
Mina: (huvitav küll, mis ma tegin, et ma sellise vihase näo ära olen teeninud!?) „Yes or no?" (jällegi oma topsile osutades)
Teine bussijuht: (võtab 0,33-liitrise veepudeli ja annab selle vihaselt mulle)
Mina: „Dziękuję!" (mitte „Спасибо!")
Leidsin oma koha päris bussi lõpus. Järgmised seitse tundi olid väga nürid - väljas oli juba pime, kuid bussis oli ruumi nii vähe, et korralikult magada seal ei saanud. Kella poole viie ajal hommikul jõudsime Kaunasesse, ning suur osa rahvast väljus seal, ülejäänud sõitsid edasi Vilniusesse. Järgmist bussi tuli oodata umbes pool tundi, mis osutus väga pikaks ajaks, sest väljas oli kõigest kolm kraadi sooja (nagu näitas elektrooniline kell - samm edasi Varssavist, kuigi ka selles bussijaamas oli tunda nõukogude hõngu). Unised reisijad värisesid külmas öös, ning buss, mis lõpuks siiski saabus, oli kui päästeingel (hoolimata sellest, et kõigil olid kondid juba 7-tunnisest reisist kanged). Ka bussijuht oli sel korral väga viisakas. Hommikul Riiga saabudes tundsin rõõmu, et olen Eestile juba nii lähedal - väheke irooniliselt tegi buss enne bussijaama jõudmist ka lennujaamas peatuse - mitte keegi ei läinud maha. Õnneks tuli mulle Riiga isa vastu, mistõttu sain nüüd autos natuke rohkem sirutada.
Kokku kestis reis 28 tundi ja seda andsid ka kõik mu bussis-väntsutada-saanud lihased mulle veel 24 tundi pärast reisi lõppu tunda. Aga ma tänasin samas õnne, et ma polnud see vaene soome tütarlaps, kes istus minu kõrval bussis ja kes oli hommikul kell 6 oma teekonda Viinist Tamperesse alustanud, sest tema jõudis alles siis koju, kui mina juba oma voodis puhanult ärkasin.
