Guillaume Louyot Onickz Artworks / Shutterstock.com

Foto: Guillaume Louyot Onickz Artworks / Shutterstock.com

Ometi tundus see vaikus kuidagi tühi ja külm, mitte rahustav. Umbes selline võib olla vaikus tsükloni keskel. Tavaliselt on pühapäev Pariisis täis lastega perekondi, igasuguseid mini-, midi- ja maksilaatu, turiste ja niisama lontijaid.

See pühapäev oleks pidanud olema üks rõõmsamaist enne päris jõule – tuhanded perekonnad oleksid pidanud tunglema ümber kasside ja koerte, küülikute ja isegi sisalike või hamstrite puuride ning laste kilked ning „Emme, palun, võtame tema, ta on nii armas!“ kajama üle République’i platsi. See nädalavahetus oleks pidanud toimuma SPA (Société Protectrice des Animaux) kauaoodatud iga-aastane suursündmus – kodutute lemmikloomade jõululaat, mis aga annulleeriti viimasel hetkel nii töötajate kui loomade ohutuse tagamiseks.

Igal aastal hüljatakse Prantsusmaal umbes 100 000 kassi-koera või muud lemmiklooma.

Igal aastal hüljatakse Prantsusmaal umbes 100 000 kassi-koera või muud lemmiklooma. Rõhuv enamik neist ­visatakse tänavale, külavaheteele, metsa alla või põllu äärde suvepuhkuste alguses ja korjatakse üles provintside varjupaikade poolt. Jõululaat Pariisis on paljudele neist peaaegu ainuke võimalus puurid tühjaks saada, et suveks uutele loomadele ruumi teha. SPA ja provintside filiaalid ei ole kasumeid teeniv suurfirma, kellel uue laada organiseerimine käkitegu oleks, ja need kümned tuhanded kodutuks jäänud loomad riskivad saada praeguste sündmuste kaasohvriteks. Või õigemini, nad riskivad lihtsalt maksta oma eluga kohaliku poliitika absurdsuse pärast. Olgu nende hääl siin kirjutises väljendatud.

Kodutute loomade hääl pole ainuke, mille kollane vihakisa enda alla matab. Ka nädalavahetuseks ette nähtud suur Kliimamarss oleks äärepealt ära jäänud. Septembris ja oktoobris üle 130 000 „rohelise vesti“ ühendanud massiüritus tõi seekord vaatamata praegu Poolas toimuvale COP24 kliimakonverentsile ja ülimalt murettekitavatele uutele ennustustele kokku vaid mõnikümmend tuhat manifesteerijat kogu Prantsusmaal. Peab siiski au andma prantslaste poliitilisele haritusele – alguses tundus, et pole midagi lihtsamat kui vastandada „Fin du mois“ (tõlkes „kuu lõpp“ ehk aeg, kui palk juba otsas) „maailma lõpule“ (Fin du monde), tarbimise õigus planeedi õigustele, lühike perspektiiv pikale perspektiivile. Seda aga ei juhtunud. Rohkem kui 120 linnas, kus kollaste ja roheliste vestidega marssijad kokku puutusid või isegi segunesid, võis lugeda hoopis plakateid stiilis „Maailma lõpp, kuu lõpp, muudame süsteemi! See on sama ­võitlus“. Kui kõik need vestid nüüd koduteel ka mõne kassi või koera SPAst kaasa haaraksid, oleks kõigel sellel märulil ka mõtet. A suivre !