Hinne: 5
Meie pilgud kohtusid ühel päikselisel detsembrikuu pärastlõunal. Ta seisis üksi tuulisel rannal, pisut ükskõikne pilk üle Port Velli sadama La Rambla poole suunatud, kus mina kesk inimsumma just hetkeks peatunud olin.
Ta oli uus Barcelonas, vaevalt kuus kuud oli see linn tema koduks. Ma polnud küll paar aastat Barca tapas-baaride rõõmsas käras päikesetõusuni linnaklatši kuulanud, kuid muidugi ma teadsin teda. Kes poleks teadnud?
Ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust ja kõige vähem usun ma sellesse Hispaanias. Ent midagi haruldast oli õhus sel pärastlõunal. Ta meeldis mulle.
Kuid ikkagi keerasin selja ning sammusin tagasi vaatamata merest kaugemale, kuni La Rambla käratsev turg oma miimide ja linnukaupmeestega mind endasse peitis.
Hommikul 1000 kilomeetrit lõuna pool ärgates, kui Barcelona-Cádizi rong viimaseid tunde piki ärkava Doñana looduspargi serva kihutas, otsis mu süda mõistusele vastu vaieldes aga ikkagi tema otsekui purjena kaarduva silueti peegeldust mööda vuhisevate järvede pinnalt.
Ta polnud kindlasti minu jaoks. Tema nimi käis peagu alati paaris maailmakuulsa arhitekti Ricardo Bofilli omaga, Barcelona hinnatuim sisedisainer Marta Vilallonga tiirles pidevalt ta ümber ning katalaani kokandusmaailma imelaps chef Carles Abellán oli tema lahutamatu kaaslane. Tal oli kõik. Mul polnud midagi.
Ja seega polnud mul ka midagi kaotada.
Kaks nädalat hiljem läksin tagasi. Ta seisis samas kohas rannapromenaadi lõpus, nagu arvata võiski. Tundsin liblikaid kõhus, kui, laenatud kohver käe otsas järjekordsest lennureisist paari kriimu võrra rikkam ning ühe ratta võrra vaesem, liftiga 14. korruse toa poole kihutasin. Mu käsi värises õige pisut, kui ukse enda järel sulgesin ja lõpuks võõraste pilkude eest varjul olin. Puuviljad ja vein olid juba valmis madalal diivanilaual akna all, mille taga laius lõputu Vahemeri. Teise, veel suurema akna all seisis kutsuvalt vann, säravvalged rätikud ootamas, et ma hetkeks enne luksuslikku voodisse pugemist end nende pehmusesse mässiks.
Mind võib mõneks ajaks jäägitult köita välimus, soojus, see, kuidas mulle hommikul värske ajaleht ja kohv kuuma piimaga tuuakse. Aga kõige tähtsam on ikkagi lõhn. See tunne, mis valdab, kui voodis lamades silmad kinni panna ja sügavalt sisse hingata… Ja ta lõhnas nii imeliselt hästi.
Olin lummatud. Minu tuppa astudes juba mänginud raadiost kostis Eros Ramazzotti imal “…grazias por existir…” – aga isegi see tundus ilus.
Loomulikult ei jätkunud mul silmi ta puuduste jaoks. 20 eurot ööpäevas rööviv internetiühendus oleks igas muus olukorras olnud õudust tekitav katse hoida mind muu maailmaga suhtlemast – aga muu maailm ei tulnud mulle meelde. Padjamenüü oli pikem kui ennekuulmatult kalli hommikusöögi menüü – aga mul polnud isu.
Isegi 24 h minu heaks töötav Whateverwhenever-teenus ei huvitanud mind – mida rohkemat oleks ühe öö jooksul veel võinud vaja minna? Ja ainult üheks ööks pidi see jääma, olin otsustanud juba enne Barcelonasse naasmist. Ükskõik kui ahvatlevad on tema pakkumised, lubadused, palved.
“Ma loodan väga, et tulete peagi tagasi.”
Sügavpruunides silmades oli seda öeldes nii palju siirust ja lootust, et see isegi natuke ehmatas mind ning La Barcelonate kohale tõusva päikese kätte astumine nõudis natukene rohkem meelekindlust, kui ma oleksin arvanud.
Aga kui ma paar tundi hiljem airBalticu uljalt julge rohelise tiiva varjust tema silmatorkavale kogule viimase pilgu heitsin, ei kahetsenud ma midagi. Me ei kuulunud ühte maailma.
¡Adios Hotel W! Nunca te olvidaré.*
Toimetuse märkus: W on Starwoodi hotelliperekonda kuuluv innovaatilisusele ja stiilsele disainile rõhuv hotellikett, mis laiemalt levinud Põhja-Ameerika metropolides. Euroopa ainsad kaks W-d asetsevad Barcelonas ja Istanbulis.
* – Hüvasti, hotell W. Oli meeldiv tutvuda!
