Tükike Euroopat Lõuna-Hiina mere kaldal
Macau on koht, millest ei räägita just ülemäära tihti. Hea, kui teatakse, kuhupoole peaks maailmakaardil pilgu suunama, et “pisike” üles leida. Ja pisike on ta tõepoolest, vaid paarkümmend ruutkilomeetrit. Rahvast on aga sinna kokku kogunenud enam kui pool miljonit, tehes temast maailma ühe tihedamini asustatud piirkonna. Kas tähendab see seda, et seal üldse liikuma ei mahu ja tänavad on rahvast pilgeni täis? Või mida ta üldse endast kujutab ja kuidas sinna saab? Vaatame koos järele.
Kõige üldisemalt öeldes on Macauga sama lugu mis märksa suurema naabri Hongkongiga. Hiina administratsiooni all on tal palju iseseisvale riigile omaseid tunnuseid – oma valitsus, lipp, raha ja politseijõud. Samuti on sarnaselt Hongkongiga tegemist nn demokraatliku ühiskonnaga, kus erinevalt Hiinast on lubatud ka valitsusvastased demonstratsioonid või mis tahes meeleavaldused. Hongkongist liiguvad Macausse kiirlaevad sagedamini kui meil mõni linnaliini buss tipptunnil ja pilet maksab olenemata laevafirmast 150 Hongkongi dollari ringis (u 15 eurot). Tavaliselt öeldakse, et noh, kui sa juba Hongkongis oled, ehk on mõtet korraks ka Macausse põigata. Kui pikk aeg seal veeta? Päev või äärmisel juhul kaks, ei enam? Ma pole sellega nõus!
Sattusime abikaasaga Macausse esimest korda kuus aastat tagasi. See jättis meile nii mõnusad mälestused, et ühelgi järgmisel Aasia-reisil pole me jätnud juhust kasutamata, viimati paar kuud tagasi. See on tegelikult suurepärane paik, ilmselt ainulaadne terves Aasias.
Kuna Macau on olnud pikka aega Portugali koloonia, siis sellepärast on siin palju lõunaeuroopalikku. See väljendub nii arhitektuuris, köögis kui miks mitte ka lõunatundidel peetavas siestas. Macau vanalinna tuntuim tänav on Rua da Felicidade – Õnne tänav, omaaegne punaste laternate piirkonna tuiksoon. Tänapäeval on asjalood pisut teisiti, lõbumajandus eksisteerib ikka, kuid üsna ontlikes piirides, piirkonnas valitseb aga omamoodi Vahemere-äärne miljöö. Ongi selline tunne, et üks linnake Vahemere rannikult on tõstetud Lõuna-Hiina mere äärde ja täidetud hiinlastest poodnike, pagarite ja võõrastemajaomanikega. Üksteisele järgnevad pisikesed söömaurkad, saiapoed, pudi-padi- ja suveniiriärid, sekka ka mõni uhkem restoran ja hotell või külalistemaja. Viimaste hulgas on tuntuim asutus nimega San Va Hospedaria, mis paikneb 19. sajandi teisel poolel ehitatud hoones. Võõrastemaja rajati sinna 1920ndatel seoses kasvava kaupmeeste ja tööliste vooluga. Hiljem on selles muuhulgas aset leidnud mitme rahvusvahelistel filmivõistlustel auhinnatud linateose võtted.
Toad selles ööbimiskohas on lihtsad ja duširuumid üldkasutatavad, kuid samal tänaval asuvate märksa nooblimate hotellide ees omab San Va trumpässa – tuba kahe rõduga, mis ripuvad otse Rua da Felicidade kohal. Õhtul on seal otse uskumatult õdus istuda. Üle tänava heidab varje tuhm punakas laternavalgus, sul on aga ees vastas asuvast poekesest toodud õhukesed kuivatatud liha viilud ja pudel head Portugali veini, mis pärineb sama poe riiulilt. Niisiis istudki rõdul ja aeg muudkui kulgeb ja tänaval liikuvat rahvast seirates kujutled end ise ka mõnesse aastakümnete tagusesse filmi. Mainitud liha muide on Macau, aga ka mõne Kagu-Aasia piirkonna spetsialiteet, mida ma soovitan kindlasti proovida.
Vanalinn on lihalette täis ja sorte leidub igale maitsele – on soolasemat, on teravamat, peamiselt aga magusama varjundiga. Müüja annab kauplemise käigus meeleldi tükikesi proovida. Enamik maitseb hea nii veini kui kohaliku Haizhu, Macau või portugallaste Sagresi õllega.
Naastes aga veel korraks ostetava armastuse teema juurde, meenub, et mõni aasta tagasi üritasid siinkandis kanda kinnitada aafriklastest seikluseotsijad, kes kippusid sättima end lõbujanu kustutama nimelt San Va Hospedariasse, tuues majja paarsada pataakat (1 Macau pataaka ehk MOP vastab 0.09 eurole) maksvaid idamaiseid mõnevõrra närbunud õisi. Ei tea, kuidas nad selle paiga avastasid, igal juhul viimastel aegadel pole mooramaa mehi peale mõne üksiku uitaja või turisti sealkandis näha olnud.
Macau arvukad vaatamisväärsused on kenasti kirjas sadamas hõlpsasti leitavates buklettides ja kõiki üles lugeda ei võimalda leheruum. Nende seast ei jätaks ma aga kindlasti vahele keset linna asuvat Guia mäge, eriti juhul, kui peaks toimuma Macau Grand Prix’ võidusõit kohalikul tänavaringrajal. Mäe otsas asuvad arvatavalt 17. sajandist pärinevad kindlus ning kabel ja aastail 1864–65 ehitatud majakas, mäe külgedel aga looduspark. Ilus roheline koht. Mäe otsa saab muuseas ka köisraudteega, mille pilet maksab vaid 3 kohalikku pataakat.
Mis on aga ühist mäel ja vormelisõidul? Täpselt niipalju, et seal on võimalik täiesti tasuta leida suurepärane paik võidusõidu jälgimiseks. Näiteks aastal 2007 elasin siin kaasa Marko Asmeri tegemistele. Kvalifikatsioonisõiduks ostsin pileti peatribüünile, kus kõrbesin päikese käes ära nagu keedetud vähk. Järgmisel päeval võistluse eel tabasime end aga kavalalt mõttelt korraks Guia otsas ära käia. Mingi seitsmes meel ütles, et nimelt sealt tuleks sõitu jälgida. Täpselt nii oligi. Otse meie silme all laius mitmesaja meetri pikkune kahe kurviga lõik ringrajast ja nagu sellest oleks veel vähe, siis läbi linna vaadates sai näha ka vastassirget piisavalt hästi, et autosid eristada.
Macau GP ajalugu on pikk. Palju hilisemaid vormel-ühes tuntuks saanud sõitjaid, kuulsaimatest kas või Ayrton Senna, Mika Häkkinen või Michael Schumacher, on siin rajal gaasi andnud. Keda see ala huvitab, saab nautida ka Macau GP-muuseumi, mille ekspositsiooni hulgas leidub nii autosid kui sõitjatele kuulunud esemeid. Muuseum asub ühes hoones sama huvitava veinimuuseumiga, kus mõnda sorti ka degusteerida pakutakse.
Macaus, mida on kutsutud ka Aasia Las Vegaseks, ei saa üle ega ümber kasiinodest. Pärast aastat 2002, kui kaotati monopol kasiinonduses, tundub käivat võistlus selle nimel, kes ehitab uuema, suurema, luksuslikuma. Aastail 2007–2008 oli see, kui avati suurejooneline Grand Lisboa kasiino ja hotell. Tahtmata arhitektuurilist tippsaavutust kuidagi alavääristada, paistab see täna olevat juba eilne päev. Taipa ja Coloane’i saarte vahelisel merelt kuivendatud alal nimega Cotai laiuvad terved linnakud hotellide, kasiinode ja meelelahutusasutustega. Ma ei tundnud seda piirkonda esimese hooga enam äragi. Mäletan aastat 2006, kui sõitsime liinibussiga Coloane’i saare lõunaossa – Macau mandriosa nimelt on saartega sildade abil ühendatud –, et sealt tagasi matkata. Hästi, kohati oli näha ehitustegevust ja võis aimata, et kerkimas pole just kõige väiksemad hooned. Enamasti oli aga vaatepilt rahulik, siin-seal võis märgata mõnd kalurihütti ja ranna ääres loksuvat paati.
Sellist idülli tolles kohas enam ei näe. Selle asemel on grandioossete mõõtmetega hooned, mis eemalt vaadates tunduvad olevat puhtast kullast. Säravad pimedas ilusasti küll, aga natuke kurb on ka. Kasiinode-hotellide hulgas on esindatud Sands, Wynn, Venetian, Galaxy. Venetian Macau oli pärast valmimist põrandapinna järgi maailma suuruselt teine hoone. Hiinlased tassivad Macau kasiinodesse miljoneid dollareid sel lihtsal põhjusel, et Hiinas neil seda teha pole võimalik. Hulganisti olevat liikvel ka “musta” või suisa varastatud raha, mille ebaseaduslik omanik kasiinos käiku laseb.
Mängurite hulgas on aga üks kurikuulsamaid Kim Jong Nam, kes pole ei keegi muu kui Põhja-Korea eelmise liidri Kim Jong Ili vanim poeg. Härra elab Macaus ja kulutavat mõnuga raha kohalikes kasiinodes, aga nautivat ka kõiki muid hüvesid, mida paigal pakkuda on.
Sõidame Taipalt edasi veelgi rohkem lõuna poole Coloane’ile. Kunagi ammu olid need kaks nii-öelda päris saared, asetsedes meres teineteisest eraldi. Hiljem rajati nende vahele tammid ja teed, võimaldamaks liiklust saarte vahel, tänapäeval aga vahet ei märkagi. Aastate jooksul on kuivendamise teel merelt maad juurde võidetud ja saartevaheline ala saanud lausa eraldi nime Cotai.
Olgu vahelepõikeks öeldud, et tänu merelt võidetud aladele on 1972. aastal vaid 15ruutkilomeetrine Macau kasvatanud oma pindala tänapäevaks 29,7 ruutkilomeetrini.
Coloane’il on siiani säilinud seda “õiget” õhustikku. Vaikselt kulgev elu, kalapaadid rannal, välimuse järgi ligemale 100aastased memmed-taadid majade ees lauamängu má què’d mängimas, kristlik kabel 1928. aastast ja vanad budistlikud templid. Coloane’i lõunaosas saab rannamõnusid nautida Hac Sa looduslikult musta värvi liivaga rannal. Rannaäär on aga täis kalaküpsetajaid, kelle käest saab umbkaudu 10 pataaka eest soetada maitsva suutäie või õllekõrvase. Kes viitsib rannajoont mööda ida suunas edasi liikuda, avastab end natukese aja pärast kaljudel turnimas. Nende vahelt võib leida vägagi mõnusa, teiste pilkude eest varjatud loodusliku “privaatbasseini”.
Coloane on täis ka matkaradu, mis viivad nii 170 m üle merepinna paikneva kõrgeima tipu Coloane Altoni, kuid ka kala- ja meremehi kaitsva jumalanna A-Ma kujuni. Legend räägib, et tema järgi saanud Macau oma nime. Nimelt asub Macau mandriosal ka A-Ma tempel. Selle juures olevat 16. sajandil randunud portugallastest meresõitjad, kes küsinud kohalikelt, mis koht see on, ja saanud vastuseks A-Ma-Gau, millest kujunenudki Macau.
aColoane’i kohta aga veel niipalju, et sinna saab kesklinnast hõlpsasti bussidega 21A või 26A. Bussisõit on Macaus sarnaselt Hongkongiga imelihtne. Lisaks Tallinna ühiskaardiga sarnanevale süsteemile saab maksta sularahas vastavalt esiukse juures asuval tablool näidatud summale (linna piires 3.20, Coloane’i 5, Hac Sa rannale 6.40 MOP). Raha peab olema täpne (rohkem võib olla, aga tagasi ei saa) ja see tuleb libistada karbikesse tabloo juures. Sinna sobivad nii paberraha kui mündid ja mõistagi võib näiteks neljakesi sõites maksta koos, mis tähendab, et igaüks ei pea eraldi täpset raha otsima. Juhile pole vaja midagi öelda ega oodata, et ta mingilgi moel reageeriks – ta on bussijuht, mitte piletimüüja. Paned oma raha pilusse ja liigud salongi. Miks ei võiks ka Tallinnas see asi nii käia? Kas on kõikvõimalike kaartide maania meid täielikult oma võrku mähkinud?
Loo lõpetuseks natuke praktilist infot ka. Hoolimata sellest, et Macau jääb enamasti suurte lennufirmade haardest välja, võib ta rändurile, kes asub parajasti Hongkongis või planeerib oma reisi sealtkaudu, pakkuda üllataval moel vägagi atraktiivseid võimalusi edasilendamiseks. Võib juhtuda, et hinnad on palju soodsamad, kui oleks samasse Kagu-Aasia sihtkohta Hongkongist. Seda ka juhul, kui lisada kulutused Hongkongist Macausse jõudmiseks.
Odavaim moodus on sõita Hongkongi lennujaamast kesklinna Kowlooni Nathan Roadile bussiga A21 (14 HKD), sealt kerge jalutuskäik otse lõunasse, Star Ferryga üle lahe (2.30 HKD), veel tibake kõndimist ida suunas ja oletegi kiirlaevaterminalis. Ajapuudusel saab vahemaad läbida mõistagi ka metroo ehk MTRiga, mis tähendab mõnevõrra suuremat väljaminekut.
