Vähesed julgesid küsida, miks rünnati just neid, ja meenutada, kuidas mõjusid USA mainele ja majandusele ­9/11-le järgnenud kättemaksuaktsioonid.


Südantlõhestavad lood Mumbai rikkuritest, kes läksid saatuslikul õhtul lukshotellist luksusjahile peole ja viis minutit hiljem olid sunnitud jälgima jahi pardalt, kuidas nende sviit leekidesse lahvatas, on tänaseks asendunud märksa proosalisema tulemölluga Varanasi vaesemates linnaosades, kus linnavalitsus organiseerib suuri lõkkeid, mille ümber külmetajad kogunevad. Juba räägitakse alajahtumise ohvritest, ehkki temperatuur pole langenud alla 10 kraadi. Kriitiliseks teeb ilma ebatavaliselt paks udu, mis ei lase päikesekiiri läbi.


Mina oma demokraatiast rikutud ajuga mõtlen, et kui seesama glamuurne abielupaar, kes üle noatera pääses, jätaks ühe planeeritud öö luksushotellis vahele ja annetaks selle raha lõkkematerjali ostmiseks, siis võiksid sajad inimesed end tükk aega tule paistel soojendada. Ent heategevusest ei kirjuta India ajalehed midagi. Võib-olla sellepärast, et India probleem pole vaesus. Vaesus kuulub India kultuuritraditsiooni juurde nagu Eestis tahtmine olla naabrist parem.


India häda on ülerahvastatus. Kui sünnitamine jätkub endise tempoga, siis ei jõua maa varsti inimesi ära toita. Kui küsimus pole enam mitte rahas, vaid toidupuuduses.


Ehkki sündivuskontrollist räägitakse päris palju, ei ole midagi radikaalset ette võetud. Rikkad sünnitavad vähe, aga vaestele on lapsed elu ainus rikkus ja rõõm. Teiseks kammitseb sündivuse vähendamist usuline probleem ja mitte niivõrd klassikalises mõttes. Moslemid, hinnatud vaiba- ja siidikudujad, on pärast India jagunemist jõudsalt siginud. Varanasis, pühas hindu linnas, on täna 40% elanikest islamiusulised. Kuuldes hindude sündivuse vähendamise kampaaniast, hõõruvad moslemid rõõmust käsi: meie võime võtta neli naist, sigitame kõigiga hulga lapsi ja õige pea on Indiast saanud islamiriik.


Tänasele Indiale on iseloomulik, et ajalehe teisel leheküljel on lugu kudujate linnaosa alatoidetud lastest ja neljandal leheküljel uudisnupp kudujate linnaosa külastanud pangategelastest, kes tutvustasid krediitkaarte ja õpetasid, kuidas avada pangaarvet null-balansiga.


Kas pangalaenuga või ilma, ent on näha, et keskklass kasvab päris jõudsalt. Ehkki astavahetus on Indias tagasihoidlik pidu usupühadega võrreldes, seisid inimesed 31. detsembril pikkades järjekordades pangaautomaatide taga. Väljavõetava summa limiiti oli vähendatud 15 000 ruupiani, mis on autojuhi kolme kuu töötasu.


Turiste jääb alati pärast pommiplahvatusi vähemaks, ent Ganges on endiselt paatidest tulvil, sest koos keskklassi arenguga võtab hoogu ka siseturism. Jõulupuhkus on indialaste hulgas moodi läinud. Minu sõber, kes läks enne jõule Kolkata lähistele aašramisse mediteerima, pidi sealt 25. detsembri varahommikul välja kolima, sest hindud olid broneerinud terve aašrami oma jõulupuhkuse jaoks.


Hindud on meistrid jumalaid oma argiellu integreerima ja ma mõtlen, et küll oleks tore, kui lisaks teksapükstele, mis on tänase moeka india neiu kohustuslik rõivaese, ilmuks moodsa India jumalate panteoni Krišna kõrvale ka Kristus.


Usun, et see muudaks maailma vähemalt sama palju kui Barack Obama, kellesse indialased jäägitult usuvad: “Tema mõistab meid!”