16.01.2009, 00:00
Tuline talv
Pommiplahvatused pole Indias mingi haruldus, ent 2008 jääb
ajalukku aastana, kui esimest korda rünnati India uut pühadust
– rikkust. Rikkad ja ilusad reageerisid ülimalt valuliselt.
Vähesed julgesid küsida, miks rünnati just neid, ja meenutada,
kuidas mõjusid USA mainele ja majandusele 9/11-le järgnenud
kättemaksuaktsioonid.
Südantlõhestavad lood Mumbai
rikkuritest, kes läksid saatuslikul õhtul lukshotellist
luksusjahile peole ja viis minutit hiljem olid sunnitud jälgima jahi
pardalt, kuidas nende sviit leekidesse lahvatas, on tänaseks asendunud
märksa proosalisema tulemölluga Varanasi vaesemates linnaosades, kus
linnavalitsus organiseerib suuri lõkkeid, mille ümber
külmetajad kogunevad. Juba räägitakse alajahtumise ohvritest,
ehkki temperatuur pole langenud alla 10 kraadi. Kriitiliseks teeb ilma
ebatavaliselt paks udu, mis ei lase päikesekiiri läbi.
Mina oma demokraatiast rikutud ajuga mõtlen, et kui seesama glamuurne
abielupaar, kes üle noatera pääses, jätaks ühe
planeeritud öö luksushotellis vahele ja annetaks selle raha
lõkkematerjali ostmiseks, siis võiksid sajad inimesed end
tükk aega tule paistel soojendada. Ent heategevusest ei kirjuta India
ajalehed midagi. Võib-olla sellepärast, et India probleem pole
vaesus. Vaesus kuulub India kultuuritraditsiooni juurde nagu Eestis tahtmine
olla naabrist parem.
India häda on ülerahvastatus. Kui
sünnitamine jätkub endise tempoga, siis ei jõua maa varsti
inimesi ära toita. Kui küsimus pole enam mitte rahas, vaid
toidupuuduses.
Ehkki sündivuskontrollist räägitakse
päris palju, ei ole midagi radikaalset ette võetud. Rikkad
sünnitavad vähe, aga vaestele on lapsed elu ainus rikkus ja
rõõm. Teiseks kammitseb sündivuse vähendamist usuline
probleem ja mitte niivõrd klassikalises mõttes. Moslemid,
hinnatud vaiba- ja siidikudujad, on pärast India jagunemist
jõudsalt siginud. Varanasis, pühas hindu linnas, on täna 40%
elanikest islamiusulised. Kuuldes hindude sündivuse vähendamise
kampaaniast, hõõruvad moslemid rõõmust käsi:
meie võime võtta neli naist, sigitame kõigiga hulga lapsi
ja õige pea on Indiast saanud islamiriik.
Tänasele
Indiale on iseloomulik, et ajalehe teisel leheküljel on lugu kudujate
linnaosa alatoidetud lastest ja neljandal leheküljel uudisnupp kudujate
linnaosa külastanud pangategelastest, kes tutvustasid krediitkaarte ja
õpetasid, kuidas avada pangaarvet null-balansiga.
Kas
pangalaenuga või ilma, ent on näha, et keskklass kasvab päris
jõudsalt. Ehkki astavahetus on Indias tagasihoidlik pidu
usupühadega võrreldes, seisid inimesed 31. detsembril pikkades
järjekordades pangaautomaatide taga. Väljavõetava summa
limiiti oli vähendatud 15 000 ruupiani, mis on autojuhi kolme kuu
töötasu.
Turiste jääb alati pärast
pommiplahvatusi vähemaks, ent Ganges on endiselt paatidest tulvil, sest
koos keskklassi arenguga võtab hoogu ka siseturism. Jõulupuhkus
on indialaste hulgas moodi läinud. Minu sõber, kes läks enne
jõule Kolkata lähistele aašramisse mediteerima, pidi sealt
25. detsembri varahommikul välja kolima, sest hindud olid broneerinud
terve aašrami oma jõulupuhkuse jaoks.
Hindud on
meistrid jumalaid oma argiellu integreerima ja ma mõtlen, et küll
oleks tore, kui lisaks teksapükstele, mis on tänase moeka india neiu
kohustuslik rõivaese, ilmuks moodsa India jumalate panteoni
Krišna kõrvale ka Kristus.
Usun, et see muudaks
maailma vähemalt sama palju kui Barack Obama, kellesse indialased
jäägitult usuvad: “Tema mõistab meid!”