Silvia Pärmann sõitis Colombia kõige põhjapoolsemasse ossa, La Guajira poolsaarele, kus Kariibi mere ja kõrbe kohtumispaigas on Cabo de la Vela küla – nii kaugel kõigest muust, et jäi puutumata isegi Hispaania kolonisatsioonist.

Restorani õhk oli pinevusest pingul. Kaks ettekandjat seisid liikumatult ja vahtisid silmi pilgutamata enda ette. Kogukas wayuu naine õõtsus köögiuksest välja ja asetas taldriku mu ette lauale. Tema silmad olid nii mustad, et mul oli raske aru saada, kuhu ta täpselt vaatas, aga ta hoiak reetis, et seal kusagil juba juhtus midagi.

Ja siis nad olid kõik kohal, kõik Cabo de la Vela kärbsed. Ettekandjad ärkasid järsku ellu, vehkisid kätega, ehkki teadsid minust paremini, et sellel pole vähimatki mõtet. 35kraadises kuumuses oli keeruline öelda, kas kärbseid köitis rohkem toit või ahvatlevalt külm jääkarupildiga õllepudel – aga kätega vehkimine ei häirinud neid kindlasti kuidagi.

See jäi viimaseks korraks, kui Cabo de la Velas üritasin lõunat süüa, polnud vähimatki põhjust arvata, et sama stsenaarium ei oleks kordunud absoluutselt igas kohas absoluutselt iga päev. Cabo de la Vela kilomeetrite pikkuseks venitatud peatänava ääres oli kõik äravahetamiseni sarnane.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: