Uju. Roni. Hüppa
Talvel olen ma tuntud kui see tüdruk, et “andke mulle mootorsaan, ma sõidan keskööl läbi Venemaa tundrate”. Mis tähendab, et suvel sobib hästi “andke mulle karabiinid, lähen turnin natuke kanjonis”. Tegelikult olen täitsa tavaline, ei mingi mägironija, veel vähem mootorrattur. Aga kusagil sisemuses on see kõik mul olemas. Ma tahan neid asju proovida!
Just selliseid väikese kiiksuga inimesi ootab Austrias, Tirooli südames asuv Ötztali org.
Lisaks talvel tuntud suusanõlvadele ja piltpostkaardivaadetele on siin Alpidesse pikitud veel ka seiklusturism.
Uju!
“Niisiis, oled sa rafting’ut varem proovinud?” küsib Ötztalis elav Lois, kes on ühtlasi seiklusfirma omanik, mind pikalt pilguga mõõtes. Raputan pead. Tehniliselt ma ju tean, mis on paat ja mis aer, nii et kui hull see ikka olla saab. Mis seal üldse tegema peab? “Mõla!” vastab sõber Sami. Kuula täpselt kapteni käsklusi ning mõla elu eest. Aga mis siis, kui ma ei kuule täpselt, muretsen pisut. Ache jõe, mis meie majast mööda lookleb, hirmuäratavalt vali kohin paneb mind võpatama iga kord, kui uksest välja astun.
FeelFree Adventuresi rafting’ukeskus asub Heimingi külas ning sealt saavad alguse kõik kohalikud seiklusretked. Esmalt jagatakse kätte varustus: märgülikond, saapad, päästevest ja kiiver. Siis viiakse kõik bussiga parvetamise alguspunkti, lõpetame siinsamas keskuse kõrval jõest välja ronides.
Alustame ohutusinstruktsiooni ja kuivtreeninguga maa peal. Seejärel kamandatakse kõik vette, külm jõevesi läigatab vastu sooja ihu. Issand! See on hullem kui kevadel Eestis 8kraadises vees sukeldumine! Esialgu on jõgi kiire vooluga, aga rahulik. Meie paadi kapten on jõuliste näojoonte ja blondide lokkidega musklis Lukas. Ma ei saa ju valetada või mööda vaadata – Lukas on päris kena vaatepilt. Vähemalt seni, kuni ta rõõmsameelselt teatab, et nüüd ajame paadi meelega ümber ning proovime, mis hädaolukorras saab. Mis seal siis ikka, jõuan veel mõelda, ning järgmisel hetkel olen juba vee all ning kummipaat mütsatab vastu mu pead.
“Forward! Stop! Get down! Fast forward!” röögib ahtris tüüriv Lukas meile käsklusi.
Vallutame ühe lärmaka kärestiku teise järel. Laevuke hüpleb, vesi pritsib ja paadisolijad (kõik peale minu mehed) kilkavad ekstaasis. Teeme asja põnevamaks, hüüab nüüd Lukas jälle, ja juba leian end uuesti jääkülmast veest rabelemast. Ujun elu eest (kiire vooluga jões on ellujäämiseks mõistlik ujuda krooli), veel üks tõmme ning haaraksin paadist, kuid viimasel hetkel tõmbab ootamatu hoovus mind endaga kaasa ja lükkab läheneva kärestiku poole. Näen silmanurgast, et Lukas sikutab veel kummuliolevat paati ega jõua mulle turvaköit visata.
Kõik kohiseb kõrvulukustavalt, kuulen kusagil inimeste hõikeid, kärestik muudkui läheneb, nii et teen seda, mida õpetati – vaikselt, rahulikult (need on küll siinkohal vaid kujundlikud väljendid meeleseisundi kirjeldamiseks) purjetan jalad ees veealuste karide poole. Siis on kõik läbi ja juba rebitakse mind vestist tagasi oma kohale. Edasine sõit möödub “tõrgeteta”.
Roni!
Kuulsin via ferrata nimetust esimest korda alles hiljuti ning arvasin, et tegemist on konkreetse mägiteega nagu Inka Trail. Tegelikult tähistab see hoopis trossidega turvatud ronimisrada, millesuguseid leidub kõikjal mägedes. Analoogina võib tuua näiteks meie kodumaised seikluspargid, kus trossid on tõmmatud puulatvadesse. Via ferrata toimib samal põhimõttel, ainult kaljuseinte küljes. Ötztalis asuvast viiest via ferrata’st valime välja Stuibenfalli kose juurde viiva tee, sest sealt avaneb uhke vaade kogu orule. Parkimisplatsilt tuleb veel pool tundi mäkke kõndida, et ronimisteekonna alguspunti jõuda. 160meetrine Stuibenfall on Tirooli kõrgeim kosk ja suur kohalik vaatamisväärsus.
Traksid selga, klõpsud külge, kiivrid pähe ja minek. Hoolikalt karabiine kinnitades ronid mööda metallist aasasid muudkui kõrgemale ning piki mäekülge edasi. Üldiselt pole siin midagi rasket, tunnen ennast osavalt nagu ahv puu otsas. Võib-olla ainult siis, kui mõne kitsama koha peal alla vaatad, kipub kergelt kõhe olema. Ühes kaljulõhes on väike puhkepink, mille kõrval metallist kastike kaustiku ja pastakaga. Siin võib kuristiku kohal rippuda, jalgu puhata, heita imetlevaid pilke Ötzi külale ning kirjutada sissekande stiilis “mina olin siin”.
Kaustik on neid ääreni täis.
Ronimisraja lõpp jõuab kosele üha lähemale. Stuibenfall sööstab meeletu jõuga alla sügavustesse, kui mööda kahte trossi sellest üle ukerdan. Loomulikult ei takista see mul hetkeks olukorda nautimast ning vabalt kose kohal rippumast. Kaugel allpool oleval vaateplatvormil teevad turistid vee kohal kõlkuvast roosast täpist fotoaparaatidega pilte.
Kui rada läbitud, olen uhkusest lõhki minemas. Adrenaliinitorm teeb oma töö, sest minu sees tõstab jälle pead see ohtlik ja sõltumatu supernaine. Sellel hetkel võiksin vallutada maailma.
Ja mis peamine, igaüks meist suudaks seda!
Hüppa!
Canyoning on esimene asi, mille lähenedes hakkan natuke kahtlema oma terves mõistuses.
Ötztalis saab canyoning’i harrastada kolmel rajal: Sporty, Ultimo ja Ultimo XXL. “Ta on selleks piisavalt crazy, et Ultimo peale minna,” arutavad mu sõbrad Lois ja Sami omavahel, millist kanjonit mulle valida.
Algus tundub lihtne – pisut via ferrata stiilis ronimist. Ohkan juba kergendatult.
Aga siis laskume kanjonisse. Lukas valmistub esimeseks köislaskumiseks ning toimetab meid ükshaaval järsakust alla. “Hoia jalad hästi laiali ja nii ees, kui saad,” kõlavad õpetussõnad.
Järsku leian end kitsalt kaljunukilt, kust tuleb teha esimene 2 meetri kõrgune hüpe. Üks, kaks, kolm, läks! Järgmine hetk ilmun vett puristades pinnale. Vesi on siin veel külmem kui rafting’ul!
Retk jätkub mööda kanjoni põhjas voolavat jõge kahlates. Kõige rohkem õnnetusi juhtub kõndides, manitseb Lukas meid ettevaatlikkusele libedate kivide suhtes. Siis saabub esimene slide ehk tagumikul kosest laskumine, looduslik variant veekeskuse liumäest. Siuhhhhhhhh!
Ma ei jõua mõelda ühtegi mõtet, juba lööb jäine vesi pea kohal kokku. Ja nii muudkui edasi.
Ronimine, ujumine, libedatel kividel turnimine, järsud ja libedad köislaskumised koskede alt, pealt ja kõrvalt.
6meetrisest kosest alla hüppama hakates mu (hull)julgus hetkeks seiskub. Niisugune hüpe ei ole võimalik! See on liiga kõrgel. Silmad kinni ja … 8meetrine kombinatsioon slide’ist ja vesisest vabalangemisest ei ole enam nii hull, seal pole vähemalt hüppemomenti. Kõmatan jalad kõveras (selline on ohutusnõue) tohutu hooga vette ning tunnen end seljaga vastu põhja potsatavat. Pinnale tulles tuleb kasutada kogu oma jõuvaru, et kosest eemale ujuda ning end järgmisele kivikamakale vinnata. 12meetrisest hüppest loobun – ei, aitäh! Lõppude lõpuks on ka minu seiklusjanul piirid.
Tagasi keskuses, kisume märjad ülikonnad seljast, lippame kuuma duši alla ning siis kohe päikese kätte soojenema. Kohvikust tuuakse tulist guljašši. Lukas istub meiega koos maha ning räägib mõnuga oma seiklustes Ötztalis. Tegelikult tahaksin sama raja kunagi uuesti läbi teha!
Nüüd oleksin juba julgem, teaksin, mis mind ees ootab.
*
Mulle meeldib eelkõige see, et põnevate asjade harrastamiseks ei pea tingimata olema põhjalikke eelteadmisi. Ötztalis on ruumi nii proffidele kui harrastajatele, peaasi, et tahtmist oleks!
Muidugi tuleb sportlik vaim ja vorm kasuks, aga mõte on selles, et iga keskmine inimene saab hakkama. Lihtsalt, Ötztalis on seiklus kättesaadav. See on siin nii normaalne, kohalikud on sellest läbi imbunud, vahel on tunne, et pead testosteroonist kirvega läbi murdma. Sellistes kohtades hakkab katus väga kergelt sõitma. Kõik on nii äge, et tundub, et kõik ongi nii äge. Mind peaks takistama selliste asjadega tegelemast, ma lähen õhku täis. Löön uksi jalaga lahti ja karisma kõnnib minust meeter ees sisse.
